Rein Veidemann: “Mis on maa peal üldse teiste ja mis meie eneste poolt tehtud?”

Jaan Kross. | Foto: Wikimedia

Selle küsimusega lõpeb Jaan Krossi 1988. aastal ilmunud läbinisti autobiograafiline kooliromaan “Wikmani poisid”. Osalt kroonika vormi jäljendav teos, millele osundavad sisukokkuvõtted peatükkide ees – ja nõnda tekib sarnastav seos Krossi peateosega “Kolme katku vahel” (1970–1980) –, ei lõpe siiski autori lahkumisega Westholmi eragümnaasiumist koos selle lõpetamisega 1938. aastal.

Nimelt, Krossi kahte õpinguaastat, kümnendat ja üheteistkümnendat klassi kujutava romaani viimases, 12. peatükis ollakse juba aastas 1944. On alanud suur põgenemine nõukogude okupatsiooni eest. Muide, see põgenemise stseen kordub ka kümme aastat hiljem ilmunud romaanis “Paigallend” (1998), kus, tõsi küll, katkenud põgenemisteele on asunud jutustaja Jaak Sirkli koolivend Wikmani, st Westholmi ajast Ullo Paerand ja tema abikaasa Maret.

“Tähendab, nüüd oli siis Eesti saatus seks korraks ühel pool. Ha-ha-haa,” tõdeb 24-aastane Jaak Sirkel endamisi, sõtkudes jalgratast, mis peaks ta viima Laulasmaale, kus tõenäoliselt varjab end tema pruut Virve. Jaak mõtleb iroonilis-mässuliselt, mis saaks siis, kui ta näiteks Tallinna niinimetatud vabastamise miitingul 24. septembril 1944 Eesti riigi kaotust avalikult kuulutaks. 1941. aasta kogemuse järgi istuks ta ilmselt selsamal õhtul NKVD-s ega pääseks sealt enam iial tagasi. Sirkli ütlemine jääb üksnes kavatsuseks, aga kirjanikul endal NKVD küüsist pääseda siiski ei õnnestu. 1946. aastal järgneb vangistus, tapirong Põhja-Komi söekavandustesse sunnitööle ja sealt edasi väljasaatmine Siberisse Krasnojarski kraisse.

Kuid deus ex machina’na võetav Stalini surm 1953. aastal avab Krossile, nagu tuhandetele teistelegi eestlastele Siberist tagasitulekuvõimaluse. Selleks ajaks, 1954. aastaks on aga Krossis küpsenud juba kirjanik. Kuid mitte tavaline jutustaja-meelelahutaja, milliseid iga kirjandus samuti vajab, vaid Eesti saatuse kroonik, eestlaste eestkõneleja ning advokaat. Selleni jõuab Kross siiski alles 1970ndate aastate algul, kui ilmuvad novellid “Neli monoloogi Püha Jüri asjus”, “Michelsoni immatrikuleerimine” ja “Pöördtoolitund”, mis juhatab kätte Jaan Krossi põhimeetodi, minajutustuse vormis liikuva vaatepunktiga, kord kõrvaltvaates, kord sisemonoloogiliselt sisse elades portreteerida eesti kultuuriloo või Eestiga seotud loovisiksusi ning nende saatuste taustal ühtlasi kujutada ka Eesti enda saatust.

Jaan Krossi eesmärgiks pole biograafia või autobiograafia – need on tema vahendid Eesti saatuse kujutamiseks, selle keerdkäikude tagamaade avamiseks.

Suurejoonelise ajalis-ruumilise Eesti-allegooriana mõjub Krossi üks peateostest “Kolme katku vahel. Balthasar Russowi romaan” (I–IV, 1970–1980), milles, nagu Kross ise on tunnistanud, kirjutab ta Balthasari elulukku ning tegemistesse omaenda pürgimusi, seisukohavõtte, omaenda eetilist mina.

Nagu öeldud, selleni jõuab Kross 1970ndate algul. Sinna vahele, luulekogu “Söerikastaja” ilmumisest 1958 kuni valikkoguni “Voog ja kolmpii” 1971 jääb aga Jaan Krossi luuletajapõli, tõtt-öelda sama särav nagu prosaisti ning esseisti omagi. Koos Ellen Niidu ning Ain Kaalepiga lööb Kross piltlikult öeldes lahti vabavärsilise luule ukse, tehes seda sellise hoo ja barokliku kujundiküllusega, mis rabab kõrgeid kirjandusametnikke, aga ka traditsioonilisemaid luuletamisviise harrastanud kolleege.

Krossi luuletamisaja sümboltekstiks on peetud poeemi “Maailma avastamine” (ilmunud kogus “Kivist viiulid”, 1964), mis manifesteerib elujulgust, mõtterände ning tuleviku-usku. Mees, kelle teed tõusid seinana püsti 1946. aastal ning viisid teda tundmatusse, kuulutab nüüd totaalset teel-olekut. Ja seda mitte ainult kaugustesse, silmapiiride taha, vaid ka iseendasse, kuhu ringiga nii või teisiti ükskord jõutakse. Maailma avastamine on iseenda avastamine maailmas ning maailma Eestisse toomine Eesti rikastamiseks. See annab põhjust rääkida Jaan Krossist nii eesti kirjaniku, aga ka maailmakirjanikuna. Ja tõsi ju on, et Krossi proosalooming kuulubki enim tõlgitud eesti kirjanduse nimistusse. Ja tõsi on seegi, et enam kordi kui mõnda teist eesti suurt kirjameest või naist, on Jaan Krossi esitatud Nobeli kirjanduspreemiate nominendiks.

Sellega seoses on siinkirjutajalgi kõrvale panna isiklik mälestuskild. Elasime perega kümmekond aastat (198 –1996), naljatamisi kirjanike getoks kutsutud, Kirjanike Majas asuvas korteris, mille rõduga toa ja köögi aken avanesid siseõue. Ja igal aastal, oktoobri algul kogunes Nobeli kirjanduspreemia väljakuulutamise päeval õuele trobikond enamasti Soomest tulnud ajakirjanikke koos telekaamerate ning fotoaparaatidega. Sest maja teises tiivas asuva Jaan Krossi ja Ellen Niidu korteri rõdudega toad avanesid samuti õue poole.

Ja kui järjekordne nobelist oli välja kuulutatud, aga see ei olnud ikkagi Jaan Kross, siis ilmus – vähemalt ühte korda mäletan – kirjanik ometi rõdule ja mühatas, naerukurruliste silmade ning kergelt irooniline muie suunurgas, et noh, juttu ja pilti võib teha ju ilma Nobelitagi. Ja selles repliigis arvasin ära tundvat Krossile nii omast: olla üle juhustest, sest millegi muu, kui juhusena ta ilmselt niisugust tunnustust oleks võtnudki. Aga ilma Nobelitagi jagus talle aupaistet Saarest ja Soomest.

Oma luules on Jaan Kross ratsionaalsusega tembitud romantik, armastusluuletustes kirglik ja õrn, tegelikkuse poeetilises kommentaariumis kaalutlev-valgustav.

Jaan Krossi “Luulele” (2005) ulatusliku järelsõna kirjutanud kirjandusteadlane Märt Väljataga on rõhutanud Krossi totaalset humanismi vastandina totaalsele võimule, mõistuse ülistust. Tema “meelemuljed on suunatud minevikku,” kirjutab Väljataga, “kujutlused ja teadmised – tulevikku.” See annab põhjust kasutada Krossi iseloomustamiseks veel ühte kujundit – Jaan Kross kui silla-ehitaja minevikuteadvuse ning tulevikunägemuse vahel. Sild omakorda sümboliseerib kõikvõimalike katkestuste, koguni kuristike ületamist. Sild – see on pidevuse tagatis. Krossi kirjanduslik looming teenibki üleni jätkuvust, järjepidevust. Kross on pidevuse kirjanik, on öelnud Krossi väimehest akadeemik Jaan Undusk.

Ent naaskem “Wikmani poiste” lõpuleheküljele ning raamatut lõpetava viimase lause juurde. Me loeme kõigepealt lahkumiskirja, mille Jaak Sirkli pruut Virve on jätnud 19. septembril 1944 proua Pukspuule. Virve kirjutab selles, et teda hirmutab sattumine lootusetu ootaja eluaegsesse rolli ning et nähtavasti see, mis teda Jaagu ja Eestiga seob, pole piisavalt tõsised argumendid, et nende pärast Eestisse jääda. “Ma ootan asjade lõpliku lahenemise mere taga ära,” kirjutab Virve ja palub Jaaku suudelda teda mõttes “ikkagi otsaette, nagu ta vanasti õhtul suudles.”

Jaak Sirkel alias Jaan Kross tunneb sel hetkel hirmsat väsimust. Sest eks temagi on mõelnud põgenemisele, kuid loobunud sellest ning lootnud koos Virvega heas õnneusus koju jäädes kuidagi oma eluga hakkama saada kadunud Eestis, selles Eestis, mis oli temasse istutanud Wikmani humanitaarne eragümnaasium. Ent ükski virgutav aine, kuum kohv, hea sõna või leppimisele kutsuv lohutus “ei sulata jääkamakat ära”, mille Virve tema põue pani ja ka need teised kamakad, mis seostusid Aabeli ning tema isa põgenemisega tormisele merele.

“Päriselt ei sula see, ma kardan, mu viimse päevani –” pihib Jaak Sirkel ning lõpetab saatusliku küsimusega. “Nemad ja ma ise… Teised ja ma ise… Mis on maa peal üldse teiste ja mis meie enesest poolt meile tehtud?”

Olen palju kordi Sirkli-Krossi küsimuse peale mõelnud ja leian selles kätkevat niinimetatud eksistentsiaalse nurjatuse: see, mis sinu endaga juhtub või on juhtunud, on igal juhul seotud teisega seeläbi, et oled asetatud või heidetud aega, mida sünnihetkel ei ole sa saanud ise valida.

Küll aga on sinu valikute päralt, mida sa teisele inimesele või teistele inimestele, perele, kogukonnale, rahvale teed. Aga sedagi teed sa lõpuks iseendale, nagu õpetab piibel.

Et 24-aastane nooruk niisuguse küsimuse ette jõudis, selle pärandas talle Wikmani, resp Westholmi kool. Ei saa sellega seoses jätta meenutamata üht võtmekohta romaanist, surmaks valmistuva direktori Johan Wikmani pöördumist õpilaskogu poole. Direktor on teinud juhtimises muudatused. Moodustatud on sihtasutus “Johan Wikmani erahumanitaargümnaasium”. Järgneb tekst, mis on võrreldav Tammsaare viimaseks kirjutiseks ning surma järel ilmunud pöördumisega “Truudus”. Wikman sõnab noortele:

“Te teate ju küll, misssuguseks ma olen teid tahtnud. Vähemalt te aimate seda. Selle aimuse olen ma ju suutnud teisse istutada. Nojaa, mida vanemaks te saate, seda enam hakkab – arvatavasti – teie eesti haritlase ideaal minu omast erinema. Seda enam vananeb minu ideaal. Aga mingites kõige üldisemates asjades – aususes ja truuduses teatud väärtustele – on ju minu ideaal tegelikult, noh, igaveste ideaalide meie variant. Eesti variant. Ja sellele peate teie truuks jääma… Kui te ei taha, et ma peaksin tulema teie unenägudesse kummitama.”

Eesti kirjanduslugu tunneb mitmeid nn kooliromaane, nagu Silvia Rannamäe “Kadri”, Mati Undi “Hüvasti, kollane kass”, Teet Kallase “Nii palju päikest”, Jaan Rannapi “Agu Sihvka annab aru” ja “Koolilood”. Küllap on neid veel teisigi. Aga tüviteksti seisusesse on tõusnud neist kooliromaanidest kolm: Oskar Lutsu “Kevade”, Anton H. Tammsaare “Tõe ja õiguse” II köide ning Jaan Krossi “Wikmani poisid”. Nendes kolmes suurteoses kajastub eestlaste haridustung, igaühes erineval viisil, erinevas stiilis kujutatult, ent ometi ulatudes teatava sümboolsusastme ja arhetüüpsuseni. Nõnda on ka igati täpne ja asjakohane Jaan Krossist monograafia kirjutanud Juhani Salokanneli raamatu soomekeelne pealkiri “Sivistystahto” (e. k. “Haridustahe”) (2008/2009).

Tõesti, kuni kestab haridustahe, seni on kõik teisedki tahtmised teostatavad.

Essee aluseks on Westholmi gümnaasiumis 12. veebruaril 2020 gümnaasiumi ühe kuulsaima vilistlase Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva tähistamise aktusel esitatud ettekanne.

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.

Rein Veidemann

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (20)