Alguses oli aasta 1895 ja Werner. Alles siis tulid kõik teised kohvikud.

Lille kohvik, KoKoKo ja mis kõik veel. Mina neid ei tea. Muutusid aastaarvud, riigikord ja kultuuriruum. Kohvikukultuur vajus tagaplaanile. Algas ühiskondliku toitlustamise ettevõtete aeg. Sündisid töölissööklad, õlle- ja piimasaalid. Viimane neist avas uksed lausa Raekoja platsil. Linnapilti ilmusid restoranid. Kaunas, Tarvas ja Kaseke. Üliõpilaste seas osutus populaarseks Raudteelaste klubi, kus linna parima seljanka tõid lauda hõljuvad pilvekesed. Nii kutsuti söögikoha teenindajaid, matsakaid vene mammisid, rääkis mulle isa. Tartu kohvikukultuuri aitasid aga nõuka-ajast läbi vedada vana hea Werner ja Ülikooli kohvik. See kõik oli enne minu (kohviku)ajaarvamist.

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud viis raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (39)