Alguses oli aasta 1895 ja Werner. Alles siis tulid kõik teised kohvikud. Lille kohvik, KoKoKo ja mis kõik veel. Mina neid ei tea. Muutusid aastaarvud, riigikord ja kultuuriruum. Kohvikukultuur vajus tagaplaanile. Algas ühiskondliku toitlustamise ettevõtete aeg. Sündisid töölissööklad, õlle- ja piimasaalid. Viimane neist avas uksed lausa Raekoja platsil. Linnapilti ilmusid restoranid. Kaunas, Tarvas ja Kaseke. Üliõpilaste seas osutus populaarseks Raudteelaste klubi, kus linna parima seljanka tõid lauda hõljuvad pilvekesed. Nii kutsuti söögikoha teenindajaid, matsakaid vene mammisid, rääkis mulle isa. Tartu kohvikukultuuri aitasid aga nõuka-ajast läbi vedada vana hea Werner ja Ülikooli kohvik. See kõik oli enne minu (kohviku)ajaarvamist.

Piimasaalide ja töölissööklate maitse sain siiski suhu. Ka pontšikubaaride oma, mis tekkisid kaheksakümnendatel. Näiteks Ankru baar oma 10-kopikaliste pontšikute ja VHS-kassettide pealt näidatud multifilmide ja muusikavideotega. Eks neid oli Tartus teisigi.

Siis keeras ajalugu hoopis teise lehekülje. Linna tekkisid uutmoodi kohad. Äkki oli terve Tartu täidetud ööklubide, restoranide, pukibaaride, bistroode, toiduputkade, kohvikute, baaridega. Konkurents muutus nii tihedaks, et sageli ununes toitlustusettevõtetele antud nime tähendus. Restoranides korraldati diskosid, kohvikutes pakuti hapukapsast ja karbonaadi.

Keelenaine Helju Vals märkis käesoleva sajandi algusaastatel tabavalt, et Tartu kohvikud on pandud kandma restoranide koormat. Paiguti on see tänaseni nii. Kui ei usu, vaadake Ülikooli kohviku kodulehele, kus on selge sõnaga kirjas “Parim restoran Tartus – Ülikooli kohvik!”. Proovi siis selles segaduses mõista, mida kujutab endast (Tartu) kohvikukultuur.

Klassikaline kohvik on paik, kus serveeritakse jooke ja suupisteid. Toitlustusettevõte ja ajaviitekoht, kus pakutakse kohvi ja pagari- ning kondiitritooteid. Ent ega iga koht pole ilmtingimata kohvik, kus kohvi ja kooki pakutakse. Ja ega igas klassikalise kohviku tunnustega kohas pole ilmtingimata kultuuri.

Mis teeb kohvikust kohviku?

Mis peab olema, et saada Tartus kohvikuks, millel olemas see müstiline “miski”? Mis kisub mind ja teisi kliente ühte kohvikusse ikka ja jälle tagasi, aga teise mitte. Mis paneb inimesi rääkima, et vaat, just selles kohvikus on see õige õhkkond. Ei piisa ju sellest, et teeninduskultuur on hea. Või ainult sellest, et kohv ja koogid viivad keele alla. Ka sellest, et külastajad on kultuursed või kultuuriinimesed. Ometigi ei tee viimaste puudumine kohvikuid kultuurituks.

Võtame Tartu linna kaks tuntud ajaviitekohta, kuhu ma vahel ikka sisse astun. Barlova ja Cafe Truffe, näiteks.

Esimeses on kohvikule omast hõngu palju enam kui Truffe’is. Ometigi on viimane nime järgi kohvik. Ja väga hea, kusjuures. Aga kuidagi steriilne, liiga reserveeritud. Liig restoranlik, pidulik. Samas on Barlova hoopis baar, mis mitmete tunnuste järgi kohvik mis kohvik. Hea itaalia kohv ja suupisted, korralik joogivalik. Hubane, boheemlaslik interjöör, kultuursed kliendid. Leti taga on sageli itaallasest kohvikupidaja isiklikult. Laudkonnad segunevad, inimesed sõbrunevad ja räägivad lugusid. Õhtuti kisub seal küll veidi lärmakaks, aga kes ütles, et kohvikus ei või teinekord suuremat suminat olla.

Mis on see miski, mis ühel on ja teisel pole? Ehk on need jutud, mida kohvikus räägitakse. Ja inimesed, kes neid jutte räägivad. Teenindajad, kes neid jutte kuulavad, neist oma diskreetsel moel osa võtavad. Veel parem, kui leti tagant leiab kohviku omaniku. Kasvõi aeg-ajalt. Või juhataja, kes on kohviku südametunnistus ja hing. Jah, ühel heal kohvikul peab olema oma haldjas.

Enamasti on asi ikkagi inimestes. Neis, kes siin- ja sealpool letti. Ja nende heades mõtetes, mida ei hoita ainult endale. Aga mitte ainult. Toredaid kohvikusündmusi peab olema. Kultuuriga seotud, muidugi. Luule- või muusikaõhtuid. Raamatuesitlusi. Vestlusringe. Mänguõhtuid. Ja need õhtud ja kohvikujutud peavad olema suuremad kui kohvik. Et need leviksid. Et tekiksid legendid. Nagu näiteks üheksakümnendatel avatud ja 2006. aastal suletud  kohvik Legend.

Selle kesklinnas Küütri tänaval asunud (kuri)kuulsa paiga nime alla ja seinte vahele mahtus ära nii kohvik kui ka teksapood, kunstigalerii ja antiigiäri. Legend oli paik, kus kohtusid maailma tippbrändide teksad ning kohvi- ja õllekultuur. Legendis toimus kunstinäitusi, raamatuesitlusi ja vestlusringe. Müüdi vanu sõdurimundreid ja sõjamärke. Kohvik sai kord isegi rahvusvahelise tähelepanu osaliseks, kui üks Eestit väisanud FBI ametnik nimetas seda kaupluseks (mitte kohvikuks), kus ülistatakse valgete ülemvõimu ja müüakse sellega seotud sümboolikat.

Omal moel oli see Küütri tänava kohvik ajast eest. Tõeliselt suur (multi)kultuurikeskus, kuigi ruumi polnud õieti ollagi. Multikultuur siiski mitte tänapäevases mõistes. On tõsiasi, et paljud pidasidki seda natsi- ja rahvuslusemeelseks paigaks. Ometigi leidus püsikundede hulgas mitmeid tuntud Tartu kultuuritegelasi. Kord külastas Legendi isegi president Lennart Meri. Oli ka teist laadi kundesid. Neid hilisõhtuseid ja öiseid. Elukunstnikke, kantpäid, üle linna tuntud joodikuid, nooremat peorahvast, välismaalasi – kõiki neid rahutuid hingi, keda öö kodust välja ajas. Kuna uksed olid teinekord avatud ööpäevaringselt, liikus lugusid inimestest, kes veetsid Legendis ühtejutti terve ööpäeva.

Täna pakutakse kunagise Legendi ruumides endiselt kohvi. On üks tore ja sõbraliku teenindusega koht ilma selle miskita. Ei mingit lugu ega legendi. Ei midagi erilist. Mõni koht on tuntud oma kuulsusetuse tõttu.

Eks iga kohvik on kuulus omal moel. Üht teatakse küpsetiste, teist peremehe (või -naise), kolmandat interjööri, neljandat mõne sündmuse, viiendat hoopis püsikülastajate ehk stammkundede järgi.

Olgu selleks mõni maalikunstnik, näitleja, boheem või kirjanik. Nojah. Ilus oleks mõelda, et ühel heal Tartu kohvikul võiks ju olla oma püsikirjanik -luuletaja või kultuuritegelane. Eks neid mõnel ka on. Kohvikus Crepp võib (kultuuri)teolt tabada kirjanik, näitleja ja lavastaja Enn Lillemetsa. Rüütli ja Küütri nurgapealses kohvikus võib kevaditi ja suviti näha poeet Indrek Hirve. Aga ainult siis. Kirjutamas ja talvi veetmas käib ta Hispaanias. Promenaadiviies on suisa pliiatsite ja pintslitega tegutsevate tartlaste uputus. Ka Veinis ja Vines on alati keegi kohal. Aga Mika Keränen käib kirjutamas hoopis sellistes kohvikutes, kus inimesed tavaliselt ei käi. Käige kohvikuid mööda, küllap teda siis ka kuskil näete.

Minu lemmikkohad

Ma ise olen ehk liig rahutu ja pidevalt vaheldust otsiv inimene, et olla truu ühele kohvikule. Ent oma lemmikud on mul ikka. Mõni, kus on hea kirjutada. Mõni, mis on lihtsalt hea kohtumise, kohtamise ja kohvitamise koht. Eks keskmise tartlase jaoks olegi üks kohvik eelkõige kohtumispaik. Ja et kohtuda oleks mugav, peab olema hea asukoht. Mistõttu on enamik linna populaarsematest kohvikutest kesklinnas või selle lähistel. Sealt leiab ka mõne minu lemmiku. Ilma igasugu pingereata.

Rüütli tänaval on üks paik, mis leitav linna parimate kaneelirullide magusa lõhna järgi. Seal on suured aknad ja hubased aknaorvad ja ilu cappuccino-vahul, mida ei raatsi lõhkuda. Teinekord leiab seal kohvi- ja alustassi vahele susatud ilusate soovidega sedeli, mis käsitsi kirja pandud mõne salajaseks jäänud töötaja poolt. Kas köögist või leti tagant, kes teab. Selles kohas on sisu, hing ja on kultuur. Mõnel salongimuusikaõhtul kõlab seal karmoška või laul. Vahel toimub seal intiimses õhkkonnas hoovikinoõhtu ja köögis toimetavad sageli külaliskokad nii meilt kui mujalt. Seal on luuleõhtuid ja isegi oma luulenurk on. See on Krempel.

Sellel kohvikul on oma haldjas. See, kes on kohviku süda ja südametunnistus. Kes oskab siidkerges seelikus akna all hetke ilu nautida ja karmil käel kogu seda kremplit ohjes hoida üheaegselt. See kohvikuhaldjas on teenindajate naeratuses, käsitsi kirjutatud sildikestes, kaneelirullide lõhnas. Krempel on kindlasti üks Tartu kohvik, kus on olemas see miski, mida palja silmaga ei näe. Veel on. Hoidke seda. Ja teda. Hea koguneb ikka hea juurde.

Rüütli tänaval on selliseid kohvikuhaldjatega kohti veel. Kes ei teaks prantsuspärast kohvikut Crepp ja selle võrratut kohvikuinterjööri ning sooja kanasalatit. Väljapeetud ja hubane koht, kus nautida võrratuid suupisteid, sooje salateid ja klaasikest veini. Või juua lihtsalt tassike kohvi. Kirjutada mõnd esseed või koolitööd. Nautida iseolemist või vestelda meeldivatel teemadel. Kui seal parasjagu muidugi ruumi jätkub. Crepp on endiselt nii tartlaste kui ka külaliste seas üks populaarsemaid kohti.

Tartus on prantsuspäraseid kohvikuid veel. Näiteks Pierre, mis asub raeplatsil. Seal on hubane ja mõnus. Tõesti on. Aga mis kõige olulisem: Tartu südalinnas saab kohtuda Armastuses. Imearmsas väikeses Rüütli tänava kohvikus, mille õhus on armastust.

Rääkides Tartust, ei saa üle ega ümber Vanemuise kohvikust. Justnimelt! Vanemuise kohvikust! Sellest samast, mis tegutseb pikemat aega Cafe Shakespeare’i nime all, mida mina ja mitmed teised tartlased kutsuvad endiselt Vanemuise kohvikuks. Kõlab see ju eestikeelse teatri sünnipaigas palju paremini, kas pole.

Nimi nimeks. See teatrikohvik pole mitte ainult linnasüdames, vaid veel enam. See on Eesti kultuuri südame küljes kinni. Vanemuise kohvikus, vabandust, Cafe Shakespeare’is, on paljud hea Tartu kohviku tunnused olemas. Interjöörist inimesteni. Ainult et kohvikuhaldja asemel askeldavad selle seinte vahel ning lae ja laudade all muinasusundi laulujumal ja Tartu vaim. Mõlema puudutust tunda saanud tartlastest selles kohvikus puudust ei tunta. See on ka kohviku võlu põhjuseks. Täiesti tavaline on mõne lavastaja, kirjaniku, näitleja või kultuuritegelasega kõrvuti laudades istuda ja neile sõbralikult noogutades kohvi rüübata.

Ka minu tee viib ikka ja jälle sinna, Vanemuise mäe nõlvale. Kord Jaanovitsiga raamatuesitlust planeerima, kord kolumni kirjutama, käsikirja viimistlema. Kord mõnele salakohtingule või lihtsalt kohtuma ja lobisema. Ja pea alati jääb mulle seal silma mõne tuntud tartlase nägu.

Ometigi pean tunnistama, et on miski, millest ma seal olles puudust tunnen. Kunagi avanes Vanemuise kohviku terrassilt linna parim vaade. Täna aga pole sealt suurt midagi vaadata. Ent mis teha. Linn peab arenema ja kasvama. Ja südalinna tuleb inimesi meelitada. Vastasel korral juhtub nii, nagu on Holmi kvartalis. On justkui kesklinn, aga inimesi ei ole. Aga ikkagi on väljavaateta veidikene kurb. Ja veel. Mulle näib, et kohvikupidajad on Vanemuise ja Tartu vaimu varjus veidikene mugavaks muutunud. Õnneks siiski ainult veidikene.

Mulle tundub, et kohvikukultuuri kõige suurem muutus on selles, et kui vanasti arutleti kohvikutes silmast silma ja ka üle laudkondade eilsete päevasündmuste üle, siis täna vajutatakse seal istudes uudisteportaalide värskendamise nuppu. Sest see, mis oli alles eile, on täna juba kauge ajalugu.

Täna on meil Karlova kohv, Anna Edasi ja Tassikoogid. Toomemäel tegutseb endiselt Rotund, kust saab tõeliselt häid, koduseid pannkooke. Kalevi tänava Loomemajanduskeskuses on kohvik Spargel – üks linna parimate hõrgutistega paiku. Kesklinn on eriilmelistest ajaveetmiskohtadest ja kohvikutest pungil. See valmistab rõõmu.

Aga kõige lõpuks jõuan tagasi algusesse. Meil on endiselt Werner. Kõikide Tartu (isegi Eesti) kohvikute ema, kus kunagi asus Tartu süda. Veidi utreeritult võib öelda, et eelmise sajandi esimese poole keskpaigas teati Wernerit isegi Pariisis. Linnas, kust Konrad Mägi ja Jaan Koort kunagi selle kõige ehedama kohvikukultuuri Tartusse tõid. Nimelt saadeti mitmetele toonastele kultuuritegelasele kirjad Pariisist (ka mujalt maailmast) justnimelt Werneri kohviku aadressile. Paljud Tartu kunstnikud, näitlejad ja kirjanikud olid kohvikusse justkui sisse kirjutatud. Ühtepidi seetõttu, et nad olidki pidevalt seal. Teisalt seepärast, et oma boheemlasliku eluviisi tõttu ei olnudki neil tihtipeale konkreetset elukohta ega aadressi, kuhu kirjad võinuks tulla.

Aga Werneril ma pikemalt ei peatu. Seda mitmel põhjusel. Neid vanu häid aegu ma pole lihtsalt ise kogenud. Tean ainult seda, mis on juba kirja või lugudesse pandud, näidatud, räägitud, lavastatud. Need lood on nii suured, mille kingadesse pole tänane Werner suutnud astuda. Jah, täna on seal olemas see hõrk koogi- ja kohvilõhn. On ülikooliinimesi ja kultuuritegelasi. Aga miski on jäänud minevikku. Seda raamatutest loetud, dokumentaalfilmides nähtut ja suust suhu levinud suurt lugu ei ole. Aga kas peabki olema? Werneri rolli Tartu kohvikukultuuri ajaloos ei pisenda see grammigi. Neile, kes soovivad endisaegsest kohvikukultuurist aimu saada, soovitan lugeda (või vaadata, kui peale satute) Madis Kõivu “Lõputut kohvijoomist”, näiteks.

Uksed avanevad ja sulguvad, ajaveetmiskohad sünnivad, surevad ja taassünnivad ka edaspidi. Mõnest kohvikust saab restoran, restoranist riietepood. On kohvikuid, kes ihkavad olla restoranid, ja on restorane, kes käituvad nagu sööklad. Aga mõnikord on kõigepealt kauplus. Näiteks Elegant Rüütli tänava Raekoja platsi poolses otsas. Valmisriiete, sukapükste, froteetoodete ning Bulgaaria ujumisriiete aeg sai täis ja algas uus. Oma uksed avas pubi Pool Kuus. Siis keerati kella ja poolest kuuest sai mõneks ajaks Pubi Amsterdam. Lühikese elueaga söögikoha mälestuseks suitsevad seal nüüd vesipiibud.

Aga õnneks on suur hulk kohvikuid, kel oma kohvikuhaldjas. Seni, kuni kohvikurahvas oma haldjaid heas hooles hoiavad, on kõik hästi. Selline see elu kohvikukultuuripealinna elu Tartus kord on.

Artikli autor kirjutab sel ja teistel Tartuga seotud teemadel pikemalt veel selle aastanumbri sees ilmuvas raamatus “Minu Tartu”.

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud viis raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (39)