Ma sain see aasta neljakümneseks. Vanus, mis ei too veel kaasa Vikerraadio soovisaate laulu valgetest roosidest, kuid võib anda põhjuse juttudele keskeast ja kriisist. Kui keskeltläbi pool elatud elu on seljataga, on igati loogiline, et mõtleme eesoleva peale teistmoodi kui nooremana. Harvardi professor Richard Waldinger: “Kui sa investeeriksid praegu oma tuleviku parimasse minasse, siis kuidas sa kasutaksid oma aega ja energiat?”

Kaheksakümneaastaselt võiks inimene olla suurepärases vaimses, füüsilises ja mentaalses vormis. See loob võimaluse seni realiseerimata unistused ja plaanid järgnevate aastakümnete peale laiali jaotada. Kui teame, et võime näiteks lainelaual surfamist õppida (pensionieas) kuuekümneviieselt, võidame sellega juurde elu mõtet – meil on mida oodata ja mis annab elamiseks indu ning tahet.

Selle nimel ei saa aga lihtsalt loota heale õnnele või vanaisa geenidele, tuleb ikka ise ka kõvasti panustada. Kuidas siis elada pikk ja täisväärtuslik elu? Võtsin appi kahe teadlase uuringud ning ühe kirjaniku raamatu, kooskõlastasin need iseenda elufilosoofiaga ja panin need kõik siia kokku.

Head suhted

Harvardi ülikooli uuring, mida alustati 1938. aastal, jälgis ülikooli lõpetanuid kogu nende elu ja tegi järelduse, et inimesed, kes elasid kauem ja õnnelikult, olid ümbritsetud väärt inimestest. Uuringus osalejad, kes kiitsid 50selt usalduslikke ja kvaliteetseid suhteid, olid parima tervisega 80selt. Teadlased üllatusid, et head suhted olid pika elu juures olulisemad kui meie IQ, geenid, raha, kuulsus või sotsiaalne staatus.

Võiks arvata, et see polnud sugugi ootamatu – Abraham Maslowi püramiidis (mille ta töötas välja 1943. a.) on kuuluvusvajadus kohe pärast füsioloogilisi vajadusi (kodu, toit, vesi, uni) ja turvalisust.

Inimene on ja jääb sotsiaalseks olendiks, kes vajab teiste hulka kuulumist, teiste aktsepteerimist ning tunnustust.

Suhted on need, mis hoiavad meid vaimselt heas vormis ja sunnivad pingutama. Ja kas unistuste täitumisel oleks nii suurt väärtust – kui ei saaks seda kogeda teistega?

Kõndimine

Trinity ülikooli professor ja neuroteadlane Shane O’Mara on just tulnud välja uuringuga kõndimisest. Jalutamise ajal töötavad aju eri piirkonnad: plaanime kohe algavat koosolekut, põikame kõrvale ratturist, unistame reisist välismaale, jälgime tee ületamisel mööda sõitvaid autosid – neidsamu hüplevaid käike kasutab aju ka loova töö tegemisel. Eriti soovitab ta loovat tööd teha pärast kõndi.

Ta soovitab kõndida vähemalt neljal kuni viiel päeval nädalas 30 minutit, keskmise kiirusega 5 km tunnis. Tema sõnul kaalub see üles ka näiteks kahel päeval tunnise trenni jõusaalis: pikemalt aktiivne olek võidab intensiivsuse.

Kuulsaid kõndijaid: Aristoteles, Nietzsche, Dickens, Einstein, Tšaikovski, Jobs.

Eneseteostus

Malcolm Gladwell räägib oma raamatus “What the dog saw” hilistest arenejatest (latebloomers) ehk inimestest, kes vajavad pikka aega, et oma oskus tõeliselt meisterlikuks lihvida. Kirjanik väidab, et on ühte tüüpi isikud (näiteks Pablo Picasso), kel on juba varajasest nooruspõlvest peale oma nägemus ning käekiri, ning teist tüüpi (Paul Cézanne), kes alustavad ilma kindla plaanita, õpivad eksperimenteerides ja tegemise käigus ning jõuavad oma parimate töödeni hilisemas elueas. Näiteks Cézanne maalis oma parimad tööd siis, kui oli juba üle kuuekümne aasta vana.

Määrav nüanss, millest tõenäoliselt sõltub latebloomer’i edu või ebaedu, on seotud tema toetajaskonnaga (jõuame tagasi heade suhete juurde). Kuna arengutee on pikk, vajab ta enda kõrvale inimesi, kes mõistavad tema püüdlusi ning on kannatlikult nende kõrval läbi aastate.

Õnnelik lõpp

Oleme kõik näinud suurepärases vormis vanemaid inimesi ja teame, et need ei ela ainuüksi Hollywoodis, vaid ka meie ümber. Olles kogenumad ja targemad kui eales varem, kasutades ära tehnika- ning meditsiinivaldkonna jätkuvat arengut ning võimalust ümber, juurde ja elukestvalt õppida, teame, et meil ei ole… kiiret.

Järgnevate aastakümnete läbimõeldud tegutsemine koos unistuste ja neid toetavate harjumustega muudab elu pikaks ja sisukaks.

PS! 2019. a. on ilmunud ka Rich Karlgaardi raamat “Late Bloomers. The power of patience in a world obsessed with early achievement”.

Reijo Väljak

Reijo Väljak on ettevõtja, coach ja õpetaja. Ta teeb koostööd Noored Kooli programmiga ja õpetab enesejuhtimise kursust Pelgulinna Gümnaasiumis. Koostöös eri valdkondade ekspertidega aitab ta luua ja arendada isikubrändi. Reijo artiklid sisaldavad lühikesi ja praktilise sisuga nõuandeid enda elu paremaks juhtimiseks. Loe artikleid (18)