Valner Valme: “Erik Orgu” müsteerium

Valner Valme. I Foto: erakogu

Kuulsin läinud nädalal esimest korda nime “Erik Orgu”. Tuli välja, et talle meeldivad kringlid ja pirukad, aga sellega on mingi jama. Et ta on toitumisspetsialist ise hoopis. Ma ei tea, mis nõu ta annab, aga vaevalt burgereid ja kreemikringlit pruukida soovitab.

Küll ma siis püüdsin neid Orgu-uudiseid vältida, sest pea pahn-infost niigi paks kogu aeg, ja õnnestus ka. Aga kõik rääkisid sellest, räägivad siiamaani. Täitsa targad ja toredad inimesed tulevad selle jutuga, ja kus ma siis ikka põgenen iga kord.

Üha uusi kihte koorus. Endised pruudid süüdistavad Orgut! Millised burgerid talle meeldisid siis, küsib reporter. “Suure pihviga!” Vaene mees. Pagana pruudid need on siuksed!

Aga ega siis ükski ühiskonnas ülal olev teema ole asjata. Orgu saaga tõi tervelt neli mõtet.

Esimene mõte

Kuidas on võimalik olla kursis teemaga, millest pole ühtegi juttu lugenud? Hästi on võimalik! Isegi kui ei räägita minuga, kuulen avatud kontoris töötades möödaminnes või kõrvalt ikka, ja ühistranspordis ja igal pool inimesed räägivad.

Vaatasin hooaja esimest “Plekktrummi”, kus oli külas kadunud Marju Lepajõe kolleeg ja õpilane Janika Päll. Klassikaline euroopa kultuur kultiveeris head maitset, mida annavad kaunid kunstid ja hea vestlus. Lepajõe pidas sisukat vestlust eriti tähtsaks ning teda tundvad inimesed kinnitavad kui ühest suust, et ta oli oivaline vestleja. Ise tean seda ainult mõnelt kirjandusõhtult saalis viibijana või siis on õnnestunud kõrval seista, kui nad on mu abikaasaga paar lauset vahetanud: iga Marju Lepajõe lause oli alati täpne, ent lennukas.

Kas Orgu-teemaline lora käib “hea vestluse” mõiste alla? Esimene vastus oleks ühel tõsisel intellektuaalil muidugi “ei”! Aga jumala eest, miks ei käi, kui see turgutab inimeste fantaasiat ja huumorimeelt. Ja ärgem unustagem, vanakreeka ülikud ja osa vaimuinimestest (kes just tünnis ei elanud) veeretas oma filosoofiat ohtrate vaagnate ja kannude keskel.

Teine mõte

Ilmselt peavad asjad riigis korras olema, kui räägitakse kellegi toitumisharjumustest ja üldse nii palju toidust. Sest toit on teatavasti kaduv nähtus. Mädaneb ära või siis õige realiseerimise korral juhtub tegelikult midagi veel hullemat. No mis sest rääkida. Rääkida tuleks sellest, et Eesti koolilapsed on ülekaalulised, aga tänapäeva ellu kuuluval avalikul lakkamatul toidufestivalil promotakse aina küpsetisi ja värke.

Nojah, aga nüüd said paljud inimesed teada, et toitumisspetsialistid on olemas ja võivad nende poole pöörduda!

Kolmas mõte

Päris probleemid on ikkagi mujal kui toidus või ülekaalus. Siseminister jahub meil endiselt süvariigist, tema noor erakonnakaaslane valmistub mingiks talle teadaolevaks sõjaks, õpetades lapsi tulistama ja lubades varsti tänavale korda looma minna (võitlus tontidega päris relvadega – suht kahtlane asi), suurima päevalehe peatoimetaja ähvardab samuti sõjaga – rahulikke meeleavaldajaid, meedia kommentaariumes süüdistatakse kurjuses iga vähegi tolerantsemat isikut. Ja siis me räägime Erik Orgust?

Jah, tulekski rääkida. Tuleks rääkida veel eri paikade sookurgede geneetilistest sarnasustest, “Yakari” multika tunnuslaulu tempost, liikurhekseldi töökindlusest mudase ilmaga, Lõuna-Aafrika elektroonilisest muusikastiilist gqom või konnakulleste värvist või millest iganes, et mitte hulluks minna selle poliitilise käma ja ühiskondliku lahmimise kätte. Ma ei ütle, et teravaid teemasid pole vaja ülal hoida, muidugi on, ja ühiskond peab alati olema võimukriitiline, sest meil ei ole monarhia, debatid peavad olema julged. Aga: “tähtsusetud teemad” on kui pargid tihedas linnaruumis.

Kui iga praeguse valitsuse meelne isik ütleb, et “Euroopa ei ole sama” ja “asjadest tuleb rääkida õigete nimedega”, siis ma küsiks, mida te teate Euroopa ajaloost ja kust võtate te mulje, et teie pakutud “nimed” on õiged?

“Ükskõik, kas võtame Hesiodose või Vergiliuse, näeme samu juhtnööre eluks, mis aitavad vältida tülisid ja sõdu. Arusaam iseendast ja iseenda kohast elust pärineb klassikalisest kultuurist,” ütles Janika Päll “Plekktrummis”.

Neljas mõte

Ma arvan tegelikult, et Erik Orgu mõtles välja Reformierakond. Sest samal ajal, kui vähemkindlustatud inimesed virelevad ääremaadel viletsuse käes, mugib Orgu kakukesi. Ja samal ajal saavad illegaalid soojematest maadest tulla salaja meie jahedust nautima ja võtta ära viimased müüja, traktoristi, koristusspetsialisti, bussijuhi ja ehitaja töökohad miljonite eestlaste käest, kes neid ameteid kohutavalt ihaldavad, sest piirivalve loeb Orgut.

Päris kindlasti ei ole Orgu ümber toimuv normaalse parlamentarismi osa. Reformierakond lihtsalt ei suuda leppida opositsioonipartei rolliga. Mida enam harjub kunagi poriste saabastega tuppa marssinud uustulnuk salongieluga ning on vahepeal õppinud harjama nii hambaid kui jalavarje, seda enam metsistub valimiste tulemusena õue külma kätte jäetud vana Orgu ja õgib täiesti avalikult kreemikringleid. Reformierakonna korraldatud “Erik Orgu meeleavaldus” liigitub paraku tühja tundlemise alla.

Okei, neljas mõte on tegelikult laenatud siit ja sealt kokku, vabandan.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja ja R2 "Lifti" saatejuht, kes kirjutab Edasile kultuurikriitikat. Valneri kultuurikriitika puudutab ilminguid, mille osas leidub arenguruumi. Loe artikleid (61)