Spordibrändi Susimust asutaja Kersti Mikkov: olen probleemide lahendaja

Kersti Mikkov lõi naiste spordiriiete brändi, mis peab tähtsaks nii naise keha arvestavat disaini kui kasutatavate materjalide jätkusuutlikkust. | Foto: Iris Kivisalu

Kersti Mikkovi LinkedIni kontolt vastu vaatav töökohtade nimekiri avaldab muljet isegi neile, kes ennast moemaailmas koduselt ei tunne: praktika Alexander McQueeni juures, siis töökohad näiteks Jonathan Andersoni, Victoria Beckhami, Burberry moemajades. Nüüd on ta aga Eestis tagasi ja töötab oma spordirõivaste brändi Susimust kallal, mida 19. septembril Disainiöö ajal esimest korda ka moelaval näeb.

Oled maailma tuntumates moemajades olnud tööl tehnilisel poolel. Milline Su varasem kogemus disainerina on?

Olen terve elu riietega tegelenud. Hakkasin õmblema nii ammu, et ei suuda meenutadagi. Olen nõukaaja laps – ema ütles ikka, et naine peab ise oskama kõike teha. Ilusaid riideid kandsid ikkagi need, kes oskasid õmmelda. Kui tuli ülikooli mineku aeg, otsustasin Tallinna Tehnikaülikooli ja rõivatootmise eriala kasuks. 

Aastal 2005 õnnestus saada Londonisse praktikale ja seal sain aru, kus minu koht moemaailmas on. Nii et ma pole hariduselt disainer, ehkki olen disaineritega kogu aeg väga tihedalt koos töötanud. Ja ma ei liigitakski ennast disaineriks, olen probleemide lahendaja.

Kas tegelesid Londonis ka spordirõivastega?

Esmakollektsiooni täiendavad looduse ürgsest jõust inspireeritud originaalprindid.

Sellega hakkasin tegelema, kui Eestisse tagasi jõudsin. Kogu minu varasem karjäär on olnud seotud kõrgmoega. 

Aga spordiriided tundusid mulle endale loogiline jätk. Saavutasin Londonis teatud taseme ja vajasin midagi uut, mis esitaks väljakutse, mis sunniks mind pingutama. Londonis elamise ajal hakkasin tegelema sõudmisega ja kiiresti ilmnes palju riietusega seotud probleeme. Sõudjad on tavaliselt hästi pikad, aga üllatuseks on neile mõeldud riided tihti neile lühikesed. Ega ole tegelikult ka ilusad. Naistele mõeldud sõudmisriided on võetud meeste seljast, naiste jaoks natuke mugandatud – aga seda on tehtud üsna kehvasti. Kuna töötan moe alal, siis on kummaline vinguda – kui näen probleemi, peaks selle vingumise asemel lahendama. Sealt hakkaski idanema idee oma spordirõivaste brändist. 

Sellest hetkest, kui Londonist ära tulin, olengi sellega tegelenud. Alguses üritasin seda teha teise töö kõrvalt, nüüd olen ainult Susimustale pühendunud.

Sa ei plaani teha päris laiatarbe spordirõivaid kõigile?

Alustasin praegu toodetega, mis on laiemale publikule, aga tahan keskenduda konkreetsetele spordialadele ja pikkadele sportlastele. Olen alustanud tööd sõudjate ja võrkpalluritega – kavas on keskenduda pikkadele tüdrukutele ja profisportlased just kipuvadki pikemad olema.

Minu meelest ei ole loomulik, et inimesed, kes teevad sporti tööna, peavad kandma ebamugavaid või kehvast materjalist riideid.

Sportlastega teen koostööd eesmärgiga lahendada olemasolevad probleemid ja selle pinnalt luua kollektsioon, mis oleks kõigile kättesaadav.

Spordirõivaste maailma tundub eriti keeruline just kangaste poolest, millele on sportlastel kõrged ootused – kerged, kiiresti kuivavad jne. Suured tootjad on välja arendanud oma kangad, need patentinud. Kuidas kangaste poolele lähened?

Suurtel tegijatel on tõesti eelis, nemad saavad luua kangad täpselt enda järgi. Väikestel brändidel on sellega raske võistelda. Samas on turul olemas kangaid, mis on ikkagi väga head. Ja kui hoolega otsida, leiab ka nende hulgast just neid õigeid konkreetsetele toodetele. Seda tihti just Euroopas, kus on väiksemaid kangaste tootjaid ja väga kõrge kvaliteet. Kangamaailm areneb tohutult kiiresti ja see on väga lahe. Mina olen oma kangad leidnud Itaaliast ja Hispaaniast.

Kollektsioonis, mille kallal praegu töötan, kasutan ümbertöödeldud kiududest kangaid. Need on peamiselt polüamiidipõhised kangad, mille põhikomponent on saadud kasutusest kõrvale jäänud vanade kalavõrkude ja vaipade sulatamisest. Teise komponendina on kangastes ka elastaan, kuid seda veel ümbertöödeldud kujul turul ei leidu.

Oma kollektsioonis kasutan ka orgaanilist puuvilla ja see on kootud Sindis.

See tundub kõik liiga spetsiifiline ja läbimõeldud, et ainult väikesel Eesti turul müüa.

Eesti on liiga väike eriti siis, kui hakkad spetsiifiliseks minema. Võib-olla on minu eelis, et olin nii pikalt Londonis ja tunnen ennast seal koduselt. Suurbritannias on Brexiti tõttu suured muudatused toimumas, aga sporti teevad inimesed ikka.

Mul ei ole hirmu välisturule minemise ees. Kuna tegelesin ise sõudmisega, siis selles osas on mul enam-vähem selge, kust alustada. Ainuüksi Suurbritannias on naissõudjaid tuhandetes. Lähed USAsse, siis on mitu korda rohkem. Euroopas on veel ka Holland, Saksamaa ja teised tugevad sõudmisriigid. Loomulikult on ka sel turul juba pikalt tegutsenud brände, kuid ma näen, et just naissõudjate riideid annab paremini teha. Tahaks anda naistele rohkem valikuvõimalusi.

Spordirõivad vajavad spetsiaalseid õmblusmasinaid, mis Eesti tehastes on õnneks olemas – aga stuudios prototüüpidega töötades tuleb ka endal masina taha istuda. | Foto: Iris Kivisalu

Kui räägime joogast, tennisest, golfist – paljudel aladel on spordirõivaste tootmine tasemel, kus igal hooajal räägitakse uutest trendidest. Sinu fookuses on alad, kus see ei tundu seni olevat rolli mänginud.

Nn vanadel spordialadel pole neid trende näha. Aga samas inimesed, kes nendega tegelevad, kindlasti tahaks sportima minnes natuke stiilsemad välja näha. 

Proffidega koostöös jõuab kindlasti hea tulemuseni, aga müügi mõttes on ju ikkagi vaja harrastajaid, keda on reeglina proffidest rohkem – on neid sellistel aladel piisavalt?

Inglismaal sõudsin ühes suuremas amatööride klubis, Molesey Boat Clubis, mis on juba üle 150 aasta vana. Paadid käivad aastaringselt väljas, mõned liikmed on 90-aastased, aga ikka käivad sõudmas. Igal suvel käib paarsada last algajate koolitusel, neist muidugi kõik ei jää sõudma, ehk nii umbes pooled. Sõudmisel on seal tugevad traditsioonid ja harrastajate hulk on suur.

Muidugi on olemas ka eliit, kes käib olümpiamängudel või pürgivad sinna. Ja isegi selles kontekstis ja riigis, kus naissõudjaid on väga palju, on nad varustuse mõttes tagaplaanile jäetud. Ja soov muutuse järele on olemas.

Minu meelest oleks väga lahe, kui ka Eestis jääksid inimestele silma erinevad alad, et nad leiaks enda jaoks selle õige.

Palju olulisem kui tippsport on see, et inimesed õpiks oma keha tundma ja selle eest hoolt kandma.

Ja kui vahel juhtub, et need ongi just uued püksid, mis motiveerivad trenni minema – sest tunned ennast nendes väga hästi ja mugavalt ning näed hea välja –, siis on see ju väga hea.  

Suurem osa Su kliente saab olema mujal, aga toota mõtled Sa ikkagi Eestis?

Eestis on mitu väga head tehast. Näiteks Protex – väga heal tasemel ja paindlikud. Nendega on hea töötada, olen neilt õppinud ja nendega koos arenenud. Ja Sindist tulnud kangad on väga kvaliteetsed ja ülipehmed.

Erinevalt paljudest teistest äsja oma ettevõtte loonud disaineritest Sind see tootmis- ja äripool ei hirmuta?

Viimase 15 aasta jooksul on kogunenud parasjagu kogemust, hirmu selle ees ei ole. Londonis olin ma tehnoloog – töötasin igapäevaselt käsikäes nii disainerite ja tootearendajatega kui ka tootmisjuhtide ja tehastega.

Eks see müügipool muidugi on raske ja ma näen, kui palju aega kulub kõigele muule võrreldes toote disainimisega. Aga see kõik on väga põnev. Iga päev õpin midagi uut.

Aga silma on bränd hakanud juba vähemalt Eestis – või kuidas avanes tee Disainiöö moeetendusele?

Piret Mägi (etenduse “D_O_M – disain on moes” produtsent – toim.) mind avastas ja võttis ise ühendust. Mul polnud plaani moe-etendusi tegema hakata – olin alguses üllatunud, aga ta veenis mind hästi ära.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (72)