Arusaadavalt on erinevate organisatsioonide tegevuse aluspõhimõtted erinevad. Kirik, haigla, kaitsevägi, ülikool, sadam, tehas, ministeerium, restoran – kiire, kuid ilmselt pealiskaudne hinnang ütleb, et need on väga erinevad organisatsioonid ja nende juhtimine eeldab spetsiifilist ettevalmistust, arusaamist, hoiakuid, isikutüüpe. Kas see ikka on nii? Kas juhtimine oma sisult ja iseloomult on universaalse iseloomuga? Kas juhtimise loogika lähtub tegevussektorist?
Kui vaadelda avaliku ja erasektori tegevusfilosoofia aluskihti, siis suurimaks erinevuseks võib pidada põhimõtet, et erasektoris on lubatud kõik, mis pole keelatud, avalikus sektoris on aga lubatud vaid tegevused, mis on alusdokumentides defineeritud. Kui rääkida erinevusest, siis eeltoodu ongi ehk olulisim mõjutaja. Sellest lähtub organisatsioonide ja nende juhtide riskivalmidus, ettevõtlikkus, uuendusmeelsus jms. Jah, ka rahastamise alused on erinevad, kuid mitte suunas, mis üldlevinud.