Mina magasin täna öösel üheksa tundi. See pole kergelt saavutatav tulemus, eeldab eelmisel päeval teatud füüsilist pingutust, sealhulgas näiteks mõnikümmend tuhat sammu, millest pooled tuleb teha värskes õhus. Aga selle tulemusena tunen ma end täna paremini kui nendel päevadel, kui uni on jäänud tavapärase kuue või seitsme tunni juurde. Teen paremaid otsuseid ja naeratan rohkem. Täidan ka ühe ammuse lubaduse selle kirjatüki näol.
Üks une eestkõnelejaid on üks maailma mõjukamaid naisi, Arianna Huffington, kes on kirjutanud ka raamatu “Sleep Revolution”. Huffington Posti asutaja kirjutab, et terve edukusele orienteeritud Lääne kultuur on une küsimustes samasugusel kollektiivseksel eksiarvamusel nagu kunagi uskudes, et maa on lame või tubakas on kasulik.
Tõsi, müüt “juhist kes vajab väga vähe uneaega” on küllalt levinud nii “linnas mis kunagi ei maga” kui meie kodusel Põhjamaal. Oleme küllap kõik kuulnud näiteks idufirma asutajast, kes töötab kogu aeg, kelle kohta keegi ei tea, kus ajavööndis ta parasjagu asub, sest ta saadab niikuinii e-kirju 24 tundi ööpäevas. Vähese unevajaduse ja suure töövõime vahel näib olevat tavateadvuses kindel seos.