Maailm on oma suuruses hoomamatu ja meie planeedi heaolu on hetkel kuum teema. Elu Eestis tundub kallis, samas tahame ka palju omada. Toit tuleb kaugelt, riided vahetuvad kiirelt ja kõik peavad pidevalt kõike saama. Ei pea. Pidur peale. Õnnelikuks teevad meid hoopis teised asjad. Peatume ja mõtleme korraks – kui kaua tundsid päriselt rõõmu oma uuest diivanist? Aga kui suur asi oleks oma lastele öelda, et oled loonud oma kätega kogukonna-aia? Olla oodatud kuhugi, teha koos midagi. Päris asjad.

Miks kolida väiksemasse kogukonda? Minu isiklik arvamus – mugavuse, turvalisuse ja väärtuste tõttu. Olen abielus kolme lapse ema ja õpetaja, kelle hobideks on ehitamine, aiandus ja kultuur. Minu laste logistika on väikelinnas kergem, vahemaad lühikesed, jõutakse ka jalgsi kohale, ühistransport on tasuta. Naabrid ka päriselt tunnevad sind ja hoiavad silma peal. Aeg annab võimaluse süveneda ja ka puhata rohkem. Kinnisvara on hetkel taskukohasem kui pealinnas. Ka töökohti jagub kuhjaga, kuna suur mass on rännanud ära pealinna ning jäänud sinna oma pangalaenu lõksu. Nt Türil on valla poolt ka kodusoetamise toetus loodud, et piirkonda spetsialiste tuua. Valikut tehes ei mõtle noor alati tulevase pereloome põhiselt, vaid ikka meelelahutusele, kättesaadavusele ja palganumbrile. Aga kui panna kulud pealinnas sissetulekute kõrvale, siis saan ma õpetajana Türil hästi elatud isegi siis, kui maksan majalaenu ja oman autot.