Vello Nelikendkaks: andke mu munad tagasi, palun!

Foto: Pixabay

Jüri oli omad munad ära kaotanud. Kuhu täpselt ja millal see oli juhtunud, seda ta enam ei mäletanud. Peale munade kaotust oli üldse kõik nagu hallis udus olnud ja teinekord ei osanud ta enam öeldagi, mis nädalapäev või et lausa mis kuu isegi on.

Nii ta siis sihitult lonkis Stenbocki majas ringi, kuni sattus lõpuks õue, kus nägi noort ja vana Helmet muruplatsil rõõmsalt petanki mängimas. Jüri astus juurde ja vaatas mängu pealt. Oli parajasti vana Helme kord visata ning ta võttis taskust kaks kuuli ja valmistus viskama.

Jürit läbis järsk võpatus, kui ta tundis Helme petankikuulides ära oma munad! Ta kogeles “kkkuuule Mmart, need on ju minu munad!”

Vana Helme ei pannud teda üldse tähelegi ja valmistudes viskeks kommenteeris vaid mokaotsast: “On või… igaljuhul on need nüüd minu õnnekuulid ja nii kaua, kuni need minu käes on, võidan ma alati.”

See pani Jüri kokutama. “Jjj- jjjah, need on kindlasti minu omad, olen neid igalt poolt otsinud, andke tagasi!” Vana Helme kehitas õlgu. “Miks ma peaksin andma, need vedelesid maas ilma omanikuta, oli vaid vaja lihtsalt üles noppida.” Noor Helme torkas heleda häälega vahele: “Mis ripakil, see ära! Ma sain ükskord niimoodi endale isegi naistepesu!”

Jüri läks paanikasse ja püüdis end kehtestada. “Andke siia, need on minu omad, need on minu munad!” ja katsus Mardi käest mune endale krahmata.

Vana Helme peitis munad kiirelt enda selja taha: “Ei anna!”

Noor Helme kiitis takka. “Ära anna jah, me ei ole veel lõpetanud, me tahame nendega veel mängida… ja üleüldse, milleks sul neid vaja on, las nad olla meie käes, küll meie paremini teame, mida nendega teha.” Ja Mart lisas: “Ise olid hooletu, oleksid pidanud neil hoolsamini silma peal hoidma.”

Jüri tõmbus tagasi ja pidi kahetsusega nentima, et tõsi ta ju on – iga mees on oma saatuse sepp ja oma munade valvaja. Kui ta oli veidi toibunud, siis tegi ta hästi kurva näo endale pähe ja palus: “No andke siis vähemalt korraks katsudagi neid!”

“Ok, korraks saad, aga mis me selle eest vastu saame?”

“Mis te tahate?”

“Tahame sisekaitse reservi ja 20 milli selle jaoks.”

Jüri vastas kiirelt “Olgu” ja vana Helme ulatas munad Jürile.

Jüri võttis nood hellalt oma pihku ja silitas õrnalt. Kohe meenusid talle ka vanad head ajad, millal ta neid kasutas… siis kui oli vaja Keskerakond Edgarilt üle võtta, siis kui kunagi ammu oli vaja Reformi paika panna ja siis kui… ja siis kui…. aga kohe ei tulnudki rohkem nagu meeldegi…

Ta oleks neid veelgi silitanud ja häid aegu meenutanud, aga siis tonksas Mart talle vastu külge. “Noh, aitab küll sulle nüüd, anna tagasi.”

Jüri ohkas ja ulatas oma munad vastumeelselt Helmedele tagasi. “Millal te jälle siin olete mängimas, äkki ma siis tuleks ka ja saaks neid vahel hoida veel?”

Vana Helme haigutas. “Võibolla järgmisel nädalal, võibolla mitte… ja kuule, mis sa passid siin nüüd, mine seda Vaheri asja nüüd siluma ja ära seda sisekaitsereservi asja ka unusta.”

Jüri kummardas kohmetunult.  “Ja-jah, just, kohe, lendan” ning astus endalegi täpselt aru andmata, kuhugi umbropsu, minema.

Vello Nelikendkaks

Vello Nelikendkaks

Vello Nelikendkaks on õppinud Rääma Põhikoolis ja Tallinna Ärikallakuga Õlikoolis. Hetkel elab Calicias, Hispaanias. Oma satiirilises kolumnis "Mitte ilmtingimata uudised" uurib ta Eesti elu ja paljastab poliitika telgitaguseid. Loe artikleid (7)