Vanasõna teine pool viitab konkreetsusele – härga veetakse ja juhitakse sarvest, suunates teda jõuga paremale-vasakule-peatuma. Mehe ehk inimese jaoks on olulisem sõna jõud. Sõna tähendab laiemas mõttes sümboliseerimist, konkreetse asendamist abstraktsega, tähistamist.
Kogu kooliharidussüsteem alates lasteaiast ja lõpetades magistrantuuriga on suunatud inimese kultuurseks kujundamisele, metslasest valgustatud olendi kasvatamisele. Hariduse ja harituse vahel on enamasti ühene seos. Üldistan, et inimkonnal on viimase kahe-kolme sugupõlve jooksul pigem olnud tavaks omavahelisi vahekordi lahendada ja võimu teostada sõnade abil, mitte tegude metsikustes. Seda enam täidavad viited ja vihjamised viimase sajandi pimedatele aastatele ja kommetele meid õõva ja hirmuga – eestlaste ühiskondlikus mälus on meile osaks saanu kustumatult tallel. Seepärast, arvan, on ka meie tundlikkus räigetoonilise kõnepruugi suhtes keskmisest suurem.