Kuningas Pyrrhos olevat nii öelnud oma sõjakäigu pöördehetkel peale Ausculumi (tänase Apuulia maakonna aladel asunud muistne asula) lahingut, mille võit osutus sõjaliselt väga kulukaks, kuid strateegiliselt üsna väheoluliseks. Eks lahingukuumuses ja segaduses võibki võitlus ise muutuda ülimaks eesmärgiks, varjutades kaine mõistuse. Kuid mis tähtsust on võidul, kui võitja ise ellu ei jää?
Taolist jonni ja sitkust kohtame üllatavalt tihti igapäevaelus ja inimeste vahel. Robert Cialdini on oma menukis “Mõjustamise psühholoogia” käsitlenud inimese omadusi, mida teades ja ära kasutades on meid võimalik lihtsasti suunata ja manipuleerida. Ühe psühholoogilise mehhanismi, mida rahvakeeli võiks nimetada jonnakuseks, tulemuseks on oma seisukohale või arvamusele kindlaks jäämine iga hinna eest, vaatamata selle selgele või selgunud naeruväärsusele ja otstarbetusele. Minevik pakub üldistust võimaldavaid näiteid kuhjaga, olgu selleks siis Eesti poliitikast prillikivi-sümbol või maailma-ajaloost hirmuvalitsejate mütoloogiline idealiseerimine nende ilmse kuritegelikkuse või lausa vaimuhaiguse tunnistamise asemel. Inimesed kipuvad kaitsma oma kord juba omandatud tõekspidamisi või arusaamu iga hinna eest, nagu eelmainit lahingus tegi Pyrrhos.
Kuidas avaldub see suhetes?
Õiguse tagaajamine iga hinna eest, vaatamata tagajärgedele. Eks meie äsja suurepäraselt lavastatud rahvuslik suurteoski eristab tõe ja õiguse – need pole sünonüümid. Nii Andresel kui Pearul oli oma tõde, mille järgi nad elasid ning mis üldiselt ju asja ära ajas. Kui need tõed aga põrkuma hakkasid, olgu siis kavaluse või jõu või kannatuse ristteedel, oli õigus kõike muud kui õiglus. Õigus pidi olema ainult ühel tõel, ühel veendumusel, ühel viisil ning teine pidi hävitatama.
Paremas maailmas peaks kohtuotsus olema saalomonlikult õiglane, kasvatav, uut väärtust loov. Tegelikkuses on harva võimalik leida kõigile sobivat kompromissi, ilma et mõlemad osapooled sammu tagasi astuksid. Mingis osas peab alati oma õigusest olema võimalik loobuda, et üldine õiglus kehtiks ja valitseks. Selline põhimõte kehtib nii kahe inimese suhtes, peresuhetes kui suhetes ühiskonnas ja riigis. Kohtunikud ja juristid, kes tegelevad perevaidlustega, mille osaks tihti ka varanduslik-materiaalne vaidlus, on tegelikult tihti arbiiterid pyrrhoslikus jagelemises, kus eesmärk pole mitte kokku leppida, vaid vastasele võimalikult valusalt koht kätte näidata, haiget teha, verest ja varast tühjaks teha. Tõde väänatakse vastavalt hetke kasule, tõde on suhteline.
Emotsionaalne valu on tarvis valu tekitajale kuhjaga tagasi teha. Tihti kuulen oma igapäevatöös täiskasvanud inimestelt otsekui lapsesuuga lausutuna: “aga tema tegi mulle seda enne, tema alustas, tema pettis esimesena”. Inimeste, kes on isegi pikalt koos elanud, sisemaailmad on alati mõneti erinevad. Ütlus, et me oleme täiesti sarnased, on subjektiivselt võttes kuidagi “adekvaatne” armunud-oleku meelepetteseisundis, mitte tegelikkuses. Inimesed on alati erinevad, nende tõde on erinev ja nende tõlgendus samast olukorrast samuti. Pettus, valetamine, usalduse petmine omavad tuhandeid individuaalseid varjundeid ja astmeid ning suurim viga on teise ütlust või tegu tõlgendada ainult oma tõe mõõtkavas.
Nii nagu kohtunik peab ära kuulama teise osapoole argumendid, peaks seda tegema igas küpsemas suhtes, igas küpsemas vaidluses või tülis. Kui eesmärk on pelgalt oma valu teise peal välja elada ja sellest seeläbi “lihtsalt” vabaneda, puudub sellises viisis tegelikult võimalus dialoogiks, muutuseks, arenguks. Piltlikult on tegemist ameerika filmi lõpustseeniga, kus kangelane ja antikangelane klohmivad teineteist ennastunustava jõu ja südikusega, et lõpuks väsinult teineteise najal verelompi kokku vajuda. Sõnatu katarsis, kuid kas ka lahendus?
Minu pakutud lahendus on parem kui sinu. Oma särk on ihule lähemal ja nii kipume loomuldasa paremaks, targemaks, õiglasemaks pidama endale sobivat lahendust. Seda enam, kui selline lahendusviis on meiega kaasas mäletamatust ajast, lapsepõlvemaailmast, suurte valude ja loobumiste ajajärgust. Lapsed on oma egotsentrilisuses kompromissitud, ägedad, tormakad. Igaüks võib mõelda paariaastase lapse reaktsioonile, kui too oma tahtmist ei saa, siis kui teise inimese soov erineb ja võim lapsest üle käib. Ka täiskasvanutena, paarisuhtes, oleme ju alati mingi osa oma autonoomiast loovutanud, allutanud teise inimese või mitmegi inimese meelevalda. Avatus tähistab samavõrd sõltuvust, mis võib omakorda n-ö tagasi viia psüühika tasanditeni, mis kujunesidki välja ajal, kui väikelaps oli äärmiselt sõltuv suhtest oma lähima hooldajaga, lapsevanemaga. Nii nagu laps ei suuda hoomata, mõelda, meeles pidada ja samaaegselt töödelda erinevaid vaatenurki või lahendusviise, erinevaid samaaegselt eksisteerivaid tõdesid, ei suuda seda ka emotsionaalse tasakaalu kaotanud täiskasvanu. Jääb üks tõde – minu tõde – kõik ülejäänu on automaatselt vale, sobimatu ja selle vastuvõtmine on kaotus. Partnerluses tähendab see meie asendumist sulle-mulle suhtega ning igasugused kokkulepped hakkavad automaatselt meenutama äritehinguid.
Mida Pyrrhose õppetunnist kaasa võtta?
Inimsuhetes, nii paari, pere kui riigi tasandil, on perspektiiv oluliselt pikaajalisem kui mõni aasta. Me loome suhteid ja kutsume inimesi endaga suhtlema ju mitte lühiajaliste koalitsioonide loomiseks, vaid toetavas, usalduslikus ja mõlemale osapoolele väärikust tagavas vabatahtlikus pikas suhtes. Tõsi, on ka inimesi, kes tuhisevad läbi elu, “vahetades sõpru nagu sokke”, olles tohutult aktiivsed, et mitte tunda üksindust, milles nad tegelikult elavad.
Me ei saa alati oma tahtmist, oma õigust, kuid peaksime olema ka piisavalt tugevad ja leplikud, et sellest aru saada. Kui oma tõde kompromissitult taga ajada, võime avastada, et olemegi jäänud üksinda, oma tõe ja oma õigusega. Elu ei ole lahingute rida ja võitude-kaotuste loetelu, vaid midagi enamat. Koos suudavad inimesed luua parema maailma homseks, üksinda aga võita ehk mõne suhtelahingu, kuid kaotada armastuse võimaluse kogu eluks. Tsiteerides Winnie Puhhi: asjad, mis teevad mind teistsuguseks, teevadki minust minu (things that make me different, make me me). Mööngem siis seda endas ja lubagem ka teistele meie ümber. Tõde ei ole ainsuslik.
Hannes Kuhlbach
Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (62)
