Hannes Kuhlbach: meest sõnast, härga sarvest

Foto: Unsplash

Vanasõna teine pool viitab konkreetsusele – härga veetakse ja juhitakse sarvest, suunates teda jõuga paremale-vasakule-peatuma. Mehe ehk inimese jaoks on olulisem sõna jõud. Sõna tähendab laiemas mõttes sümboliseerimist, konkreetse asendamist abstraktsega, tähistamist.

Kogu kooliharidussüsteem alates lasteaiast ja lõpetades magistrantuuriga on suunatud inimese kultuurseks kujundamisele, metslasest valgustatud olendi kasvatamisele. Hariduse ja harituse vahel on enamasti ühene seos. Üldistan, et inimkonnal on viimase kahe-kolme sugupõlve jooksul pigem olnud tavaks omavahelisi vahekordi lahendada ja võimu teostada sõnade abil, mitte tegude metsikustes. Seda enam täidavad viited ja vihjamised viimase sajandi pimedatele aastatele ja kommetele meid õõva ja hirmuga – eestlaste ühiskondlikus mälus on meile osaks saanu kustumatult tallel. Seepärast, arvan, on ka meie tundlikkus räigetoonilise kõnepruugi suhtes keskmisest suurem.

Ma lihtsalt ütlen “nii, nagu asjad on!”

Laenan siinkohal Priit Hõbemägi mõtet suvisest raadiosaatest, kus arutleti lubatavuse piiride üle ühiskondlikus diskursuses. See kõlas umbes nii, et vägisõnu kasutanu põhjendab – sic! ei vabanda -, et ütleb “nii, nagu asjad on.” Näiteks, et neeger on laisk ja naine on mehe käsualune. Teisele inimesele, kes on neid väljaütlemisi kuulamas, tundub sõnade valik, kontekst ja ennekõike toorus üle igasuguse piiri, solvav ja vägivaldne. Isegi kui esimest ja teist tüüpi inimese vahel puhkeb arutelu või lausa vaidlus, siis ei pruugi nad teineteist mõista. Otsekui räägitaks eri keeltes…

Mõistmise piirid lähevadki piki inimese mõtlemisviiside rajajooni. Primitiivne on ehk solvav sõna, seepärast kasutaksin psühhoanalüütilises maailmas levinud terminit ‘primaarprotsessiline’. Primaarprotsess on omalaadne “loogika”, millega toimetab alateadvus, inimpsüühika arenguliselt sügavaim kihistus. Pigem võiks öelda, et loogikat seal palju ei ole, sest lubatud on vasturääkivused, mitme tõe samaaegne esinemine, ajatelg on küllalt suvaline, objekt ja subjekt omavahel hõlpsasti vahetatavad jne. 

Kõik on võimalik ja mitte miski pole keelatud

Lühidalt on primaarprotsessiline mõtlemine selline: kõik on võimalik ja mitte miski pole keelatud. Kujutame ette paariaastase lapse maailmataju ja toimuvale seletuste andmise võimet. Paljugi, mis toimub, on seletamatu ja hirmutav. Enda sees on erinevad tunded, mis kipuvad üksteist varjutama, lausa pooleks rebestama. Toetuda pidevalt ainult emale-isale enam ei saa/taha, ikka ise tahaks maailmast aru saada, toimuvat mõtestada. Vahel õnnestub see paremini, vahel halvemini. Laps igal juhul püüab ja eksimused antakse andeks või pööratakse naljaks.

Kui laps näitab võõrale inimesele näpuga ja ütleb midagi stiilis “vaata, tal on kole nägu” või “onu puuksutas”, siis sõltub juuresolevatest inimestest, kuidas olukorras käituda ja millisel tasandil vastata. Vastus võib olla arendav, seletav, privaatselt häbistav, avalikult häbistav, ignorantne jne. Igast sellest vastusest õpib arenev laps midagi, tema hoiak ja kõnepruuk muutub, loodetavasti küpsemaks.

Kui aga vanemad palju midagi ette ei võta, siis võibki juhtuda, et lapselik, toores, sümbolivaene käitumine kestab ja samuti “areneb”.

Tõele au andes, kui täiskasvanud ja muidu ontlikud inimesed lasevad ennast lõdvaks, olgu alkoholi abil või ilma, siis on keha funktsioonidega seotud naljad varmad kõlama. Meis kõigis elab lapsepõlve mälestusena oma onu Heino, “Tujurikkujast” tuntud arhetüüpne kangelane. Onu Heino ei taha ju tegelikult halba, temagi lihtsalt ütleb “nii, nagu asjad on.” Retoorikas iseeneslikku muutust oodata pole põhjust, mõtlemise ja ütlemise tasand on täiskasvanud inimeseks saades juba paigas. Olude sunnil võib onu vahel lihtsalt suu kinni pidada, kuid ega see mõttelaadi muuda. Igaühe ülesanne elus on oma isiklikke Heinosid vaos hoida ja mitte praalima lasta. Mäletame ju kõik, mismoodi “Tujurikkuja” sketš sõnade lõppedes vägivaldseks kippus minema…

Täiskasvanute küpsus ja kindlameelsus

Mis juhtub lapsega, kelle primaarprotsessiline maailm ei saa areneda, kelle ümber pole toetavaid vanemaid, heatahtlikke kasvatajaid-õpetajaid, hoolitsevaid küpseid inimesi? 

Ta ei arene oma potentsiaali võimalikule tasemele. Temasse jääb hulk läbitöötamata toorimpulsse, tundetulv, äkkmeelsus, mida raske pidurdada, muudki lapselikku sõna halvas mõttes.

Tundetarkuse ehk EQ mõttes jääb taoline inimene vaeguriks. Kui emotsionaalse tarkuse üheks alustalaks on enda tunnete ja tungide mõistmine, siis teiseks on enda tunnete, sõnade, olemiseviisi mõju mõistmine, refleksioonivõime. Lapselt oleks seda palju oodata, kuid talle saab seletada, et inimese nägu pole endatahtsi kujundatav, vaid looduselt kaasa antu ning kogemata kõhutuule laskmine pole hurraahüüdeid vääriv sündmus. Ning igale kogetud-nähtud sündmusele ei pea reageerima esimese mõtte ajel ning et enne ütlemist peaks püüdma mõtelda (à la loe enne kümneni). Selle väikese ajaviivu jooksul on võimalik primaarprotsessi tasandilt liikuda sekundaartasandile, võttes arvesse rohkem kui ühe võimaliku tähenduse, viisi, arusaama.

Irriteerimine võib ju olla tähelepanunäljas lapse impulsiivne tegevus, kuid ei peaks olema täiskasvanute suhtluse põhiosaks. Alati leidub laste või noorte, aga miks mitte ka täiskasvanute seltskonnas keegi, kes on kuidagi vabam, julgeb rohkem, ropendab igal võimalusel jne. Talle leidub järelekiitjaid ja järgijaid, alati. Primaarse mõtlemise tasand on meile kõigile asjaolude kokku sattudes käepärane ja omane. 

Sõna nii ülendab kui ka alandab. Ütleja valib, mis mulje temast ja tema riigist jääb.

Lõpetuseks tahaksin kuulda vähem vabandusi ja rohkem otsustavust, n-ö heinostumise mittelubamist. Meie kõigi, Eesti ühiskonna toimimistaseme huvides on oluline, et oleksime oma mõtlemises ja ütlemises küpsemal tasandil, mitte onu Heinod. Sõnal on oma jõud, mille kasutamise heaks näiteks on Lennart Meri ja tema unikaalsus maailmas väikese Eesti tutvustamisel. Mida muud tal peale sõna ja selle parima kasutamise maailmale pakkuda oli? Täna rebivad ühiskondlikus karussellis püünele lennutatud onu Heinod meie mainet alla nii kodu- kui ka välismaal. Ehk oleks aeg lõpetada? Me väärime paremat. 

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (36)