Hannes Kuhlbach: kuidas uusaastalubadustega hakkama saada?

Hoidkem perspektiivis enda silme ees “suurt eesmärki”, kuid olgem pidevalt tundlikud ja tänulikud väikeste edusammude üle. | Foto: Unsplash.

Uusaastalubadused on sama vanad kui inimkond. Meie elu koosneb ringidest ning uuele ringile minnes soovime ikka, et midagi oleks teisiti, paremini. Lubadus võib olla sisemine, endamisi ja endale antud. Samas antakse neid tihti avalikult, tunnistajate juuresolekul, ilmselt ka motivatsiooni hoidmiseks, lubadusest kinnipidamiseks, kui kõhklus võiks kindlat meelt hälvitada. Milliseid lubadusi siis antakse?

Suur osa lubadustest seostub tervisega. Ägisedes jõululauast tõustes tundub, et tekkinud lisakilod või -voldid vajavad mahatriikimist. Sestap on jõusaalid-spordiklubid aasta algul rahvast pilgel, eesmärgiks mingi konkreetne number. Miinus X kilo Y kuu jooksul, kõlab ülesöömise pealt antud uusaastalubadus. Mis on aga selle sisulisem tähendus? Kas või miks on kolm kilo või kuus miinuskilo vähem oluline kui pikaajaline eesmärk olla tervislikus toonuses, heas kehalises vormis?

Hea oleks vähem juua. Alkoholi nimelt, mitte vett või piima, teadagi. Kuigi alkoholi kogusel ja kehakaalu tõusul on oma selge seos, siis ometi on esiplaanil ilmselt rohkem teistsugune liialdus – sõlmida alkohol lahti igapäevaelu rõõmudest ja muredest. Sotsiaalselt praimitud ja lubatud on alkoholi tarbida erinevatel sündmustel ja olukordades, tihti liialdades ja isegi võisteldes. Kurvastavalt tihti on pidulise nägu joodust loppis ja punetav, meel nüri ja sotsiaalne suhtlus madalaima ühisnimetaja tasemel. Inimene ei kirgastu, vaid nüristub, eriti pikaajalise alkoholilembuse tagajärjel. Mis oleks siis vähem joomise sisuline tähendus? 

Maksaks ära mõned võlad ja uusi ei teeks. Kui raha asub kusagil pilves/pangas, olles järjest enam virtuaalne, siis on oma isiklike rahavoogude juhtimine ka inimesest järjest kaugemal. Kui maksta saab piltlikult öeldes plastiktükiga viibates, ning virtuaalne raha liigub kusagil meist eemal, on vahetu tunne raha kulutada või siis raisata hoopis hägusam, kui see oli veel põlvkond tagasi. 

2018. aasta lõpu seisuga oli keskmise Ameerika pere krediitkaardivõlg ~7000 dollarit, Eesti perel on võlgnevusi umbes pool sellest (täpsuse huvides öelgem, et tegemist on kõikide lühiajaliste laenudega). Seega on, kuhu “areneda”. Kui ei ostaks ostmise mõnu või allahindluse poolt tekitatud hasarditunde ajel? Kui loobuks mõttest, et suurem tarbimine tähistab edasiminekut, majanduse arengut?

Ilmselt on muutusi, mida alanud aastasse isiklikus mõõtmes plaanitakse, veel kümneid. Toodu on lihtsalt paar näidet.

Ühegi lihtsalt sõnastatud probleemi lahendus ei ole reeglina ühemõõtmeline, vaid mitmest tegurist olenev ja tulemus samamoodi mitmest perspektiivist hinnatav. 

Inimesed hindavad eraldi lühiajalist kasu või preemiat ning pikaajalist kasu. USA-s 2016. aastal koostatud uuring sedastas, et muutuste püsivuseks on mõistlik kombineerida lühiajalisi tulemusi pikaajalistega. Kui jõusaalis käies võib esimeste nädalatega mõni kilo üsna hõlpsasti kaduda, siis millalgi jõuab kätte platoo, kust on raske edasi liikuda. Kui pühadejärgselt on alkoholist üsna lihtne eemale hoida, siis peatselt saabuvad taas tähtpäevad, kus kõlavad tuttavad üleskutsed, et see pudel õlut või klaas veini nüüd küll mehele/naisele midagi ei tee. Ning jaanuaris algavad allahindlused, oo, neid oleme ju kogu aasta oodanud! Kui on võimalik osta ja maksta millalgi hiljem, siis – käsi südamele – kes suudab meelekindlaks jääda ja loobuda? Oleme niiviisi loodud, et vahetu emotsioon, tunne, prevaleerib tulevikus saabuva üle.

Õigupoolest on raske ennast emotsionaalses plaanis paigutada tulevikku, ütleme alanud aasta jaaniõhtusse ja kujutleda paremat enesetunnet või enesehinnangut. Ja nii juhtubki, et üks õlu, üks suits, üks soodushinnaga ost lipsab sisse. Ja siis teine … Eelviidatud uuringus sedastatakse, et mida kaugemal ja üldisem on pikaajaline tulemus või preemia, seda väiksem on selle mõju igapäevase tahtekindluse hoidmisel.

Kuidas hoida lubadusi meeles?

Mõelge välja reaalsed lühiajalised kasud ning nende hindamise viisid. Paljusid kasusid saab arvuliselt väljendada, kuid olgem realistid, mitte absolutistid. Mitte tilkagi alkoholi, mitte ühtegi suitsu, kaks kilo nädalas jne kukub enamasti läbi, sest ei ole lihtsalt jõukohane. Vähendada, ja seda kasvava trendiga, saab aga ilmselt paljusid seniseid harjumusi kergemini. Võib-olla on siis ühel hetkel tulevikus võimalik ka nulli jõuda. Sammu pikkus tuleb ise kehtestada, selle muutus samuti. 

Pidage arvestust, dokumenteerige. Vana hea ruudulise-vihiku-meetodi alternatiiviks on nutiajastul rakendused – me saame enda tegevust, vormi, rahakulutamist jne jne väga edukalt monitoorida. Oluline oleks seda teha pidevalt, kujundada sellestki endale uus harjumus. See võib hakata osutama trendidele või harjumustele enda käitumises, millest meil ei pruugi aimugi olla. Olgem mureta, aktiivset sotsiaalmeedia- või ostuelu elavate inimeste harjumused on kaardistatud ja meile enamasti mittevajaliku uuesti ja uuesti müümiseks juba ammu rakendatud. Võtkem siis uuel aastal kontroll rohkem enda kätte, ning saagem taas enda kulutuste peremeesteks – täiskasvanuteks, kes suudavad öelda pakutavale EI.

Jälgida ja hinnata võib ka oma emotsioone. Paljudes psühhoteraapiates on emotsioonide, nende muutumise ning muutumise põhjuste jälgimine enda elu üle suurema kontrolli võtmise teenistuses. Uus oskus, kuigi tegelikult mitte nii uus. Kes on noorpõlves päevikut pidanud, ilmselt teab. Sotsiaalmeedias “päeviku pidamine” minu hinnangul sama ei paku, sest see on ennekõike avalik, mitte intiimne. Muutused emotsionaalses plaanis võivad hakata silma juba paari päeva või nädalaga. Uhkus ja kiitus enda väikeste sammude üle hoiab muutuste rajal püsivalt. 

Seega – hoidkem perspektiivis enda silme ees “suurt eesmärki”, kuid olgem pidevalt tundlikud ja tänulikud väikeste edusammude üle. Iga päev või iga nädal ei pruugi anda positiivset, inimene ikka eksib ja komistab. See pole veel läbikukkumine, mistõttu peaks kaugemast eesmärgist loobuma. Suured asjad võtavad aega. Enda muutmine, endaga parema suhte loomine, enda väärtuse muutmine iseenda silmis on suured protsessid, pikad teekonnad. Kiitkem siis pidevalt ennast, päeva ja otsust, mis meid liikuma pani. Iga pika teekonna alguses on esimene samm. Me suudame!

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (29)