Kas sul sügavkülm on? Ma mõtlen sügavkülma kirstu, kuhu saaksid panna varud mitmeks kuuks, nii liha kui ka marja, nii kala kui ka toormahla. Paljude Eesti inimeste vastus on, et mul pole seda sügavkülma kuhugi panna, sest mul on nii väike elamine ja asju on ka nii palju, et mulle juba piisab. Tegelikult võtab sügavkülm suhteliselt vähe ruumi ja see ei pea tohutult suur olema. See kirst mahub ära ka igasse väiksemasse korterisse, suurematest elamistest rääkimata.
Küsimus on ju mõtlemises, kas inimene viitsib suvel ja sügisel oma mõtlemises mässata teemaga, et kust korjata või soetada kvaliteetseid Eesti marju. Inimene ei taha tegeleda kogu lamba- või kitse lihakere tükkide sügavkülma paigutamisega. Inimene ei taha soetada korraga suuremat hulka veiseliha. Keskmine inimene tahab täna olla oma toiduotsustes vaba, võtta kiirelt poest seda, mis on meele järgi ja eelkõige loeb kättesaadavus. Täna otsustan, mis tunni aja pärast söön ja nii iga päev.
Toidu puhul on spontaansus ja viimase hetke otsused kõige kurja juur. See juhib kultuuri langusele. Nii nagu mobiilsed suhtlusvahendid on mõjunud laastavalt suhtlemis- ja nn “kokkulepete” kultuurile, nii on ka kõikjal asetsevad supermarketid ja söögikohad teinud karuteene inimeste toidueelistusele. Suhtlemiskultuuris ei maksa koosolekute algusajad või kokkulepitud kohtumiste kellaajad enam midagi. Hilinemine on saanud aktsepteeritud normiks ja üldse lepitakse kokku võimalikult vähe asju, sest alati saab ju “üle helistada”. Täpselt sama mugavust esindab ka võimalus alati poodi minna, alati viimasel hetkel otsustada, et mida õhtul süüakse, liiatigi siis veel mõelda selle üle, et mida mitme nädala või mitme kuu pärast perele õhtueineks serveeritakse.
Aga kvaliteetne toit on pikemaajalisem teema. See on mõtlemisprotsess, kus näed kõigepealt ise vaeva, et see soetada ning oled loonud endale tingimused, kuidas hooajaliselt valminud toitu säilitada. Nii on sul endiselt võimalik teha ca ülejärgmiseks päevaks spontaanseid otsuseid, mida süüa. Sombune aeg on Eestis pikk, on väga mugav, kui saad siis sügavkülmast võta endale välja päris toitu.
Aga äkki on asi selles, et inimesed ei oska või ei taha enam ise süüa teha ja sellepärast Eesti päris toit vireleb?
Võib-olla polegi asi hinnas, raha on inimestel tänasel päeval väga palju käes ning seda kulub siia ja sinna lademetes. Tegelikult on vist nii, et inimestel pole kodus enam hakklihamasinaid ning ise söögi tegemine on pigem paar korda kuus sotsiaalne tegevus, kui igapäevane askeldamine. Parem on ju osta valmis toitu või käia väljas söömas.
Aga ma räägin selle peale ühe legendi.
Kas teate, mitu ringi on poes käinud valmistehtud pihvid ja lihapallid? Ma kindlasti ei ütle, et see on nii kõigi lihatööstuste valmistoodangu puhul, pigem ütlen, et millalgi on mõni lihatööstus kindlasti nii teinud.
Lihatükk tuleb poodi, saab säilivustähtaja, keegi ei osta, lihatükk läheb tööstusse tagasi, lastakse hakklihaks, pannakse kõvasti soola juurde, saab uue säilivustähtaja ning läheb jälle poodi müüki, keegi ei osta, hakkliha läheb lihatööstusse tagasi, nitrisoola juurde, vormitakse sellest hakklihast siis kiiresti valmivad pihvid, pihvid lähevad toorelt jälle poodi müüki, keegi ei osta, toored pihvid lähevad lihatööstusse tagasi, jälle nitrisoola juurde ning toorestest pihvidest saavad valmis pihvid ja poodi müüki. Sa ostad ja sööd.
Aga kumba pihvi või kotletti sa eelistaksid, kas eelpool kirjeldatud seikluse läbinut või siis seda, et võtad kodust sügavkülmast tüki kodumaist veise-, sea-, lamba- või kitseliha, sulatad ülesse, kondistad liha, ajad läbi hakklihamasina ning sul on värske kotlet valmis, olenemata kas on november või märts.
Tee niipalju, et otsi sel sügisel endale talunik, kellelt soetad juurviljad ja talunik, kellelt soetad pikemaks ajaks liha. Vast leiad ka taluniku, kes toob sulle piimatooteid, ikka kordades etem, kui lastele poejogurtite suhkru üleküllust naerusuiselt doseerida. Ole metsaloom, kes enda talvevarud läbi mõtleb ja kui sa ütled, et sul pole ruumi sügavkülmaks ning et sul pole sahvrit või keldrit, siis mõtle, mis saaksid teha, et need sul olemas oleks. Kui sa muudad enda mõtlemist ja organiseeritust, siis sööd paremini.
Neljapäeval oli siis nii, et olime Tartus ja mul oli väiketütarde Anna ja Kirkega varasel tunnil vaba aeg ja enne kui hommikul kell 10 “batuudikeskus” avatakse, mõtlesin, et savi – teen midagi, mida ma pole vist 20 aastat teinud, sõidan McDonaldsisse nii, et autoaknast toit sisse pistetakse. Ukerdasin seal siis minibussiga ja rääkisin teenindajaga, ütlesin kohe ära, et ma pole siin just igapäevane külaline, et kuidas see asi siin käib, et kus ma pean minibussiga seisma, kuni te me burgereid komplekteerite. Seista võis akna taga, nagunii ühtegi teist autot ei olnud ja siis saime ilusate kottidega süüa, aga kui kõik pakendid ja mänguasjad toidust eemaldasime, siis süüa oli kottides vähe. Pikalt reisinud saiast, kurkidest ja lihast komplekteeritud hamburgeritel polnud viga midagi, head ampsud, lihtsalt neid oli nii vähe võrreldes pakendiga. Elamus seegi.
Eile õhtul oli siis nii, et mina askeldasin lüpsi ja talitusega ning siis tegin piimaköögis koort. Abikaasa suutis samal ajal laste kõrvalt teha söögi ning ka laari hapukurke hakkama panna ja siis kui teised juba magasid, siis hilisel tunnil panin taldrikule toidu, mis algusest lõpuni on kõik meie talus tehtud ning oh imet! leidsin köögilaua nurgakese, kuhu taldrik toetada ning vaatasin siis neid kurgipurke ja oma sööki ja mõtlesin, et küll maitsed on ilusad.
Elagu pikem oma söögi planeerimine, see teeb sulle head.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)
