Südasuviselt küpseid indie-pärleid noppides on täitunud juulikuine Vice Versa korv. The Boondocks ja Frankie Animal.
Pärnu juurtega indie-bändi The Boondocks helikeel on sügav ja jõuline, mida rikastavad rivieralikud kerged ja värsked meloodiad. Esimest korda neid laval nähes ja kuuldes võttis bändiliikmete olek, muusikaline energia ja tunnetus mind surfilauale ja viskas koos sellega lainesse. Muretu, üllatav, atmosfääri loov. Uus singel “I Hope My Life Is Never Like This Again” tähistab samuti kõike eelmainitut ning on toonud lauale veel filmiliku aspekti.
Frankie Animali signatuuriks on indie-tunnetus, vanakooli roki armastus ja puhas kontseptsiooniline lähenemine. Hiljuti ilmus neil singel “Playful”, mis on nende diskograafia üks eredamaid, küpsemaid ja mahlasemaid esindajaid. Hõljuv meloodia Marie Vaigla sametise hääle sees koos pigem minimaalse taustaheli ehk produktsiooniga on voolanud kokku hõrguks maiuseks, mis värskeid “kõik-on-võimalik” suvehommikuid ja loodusekeskseid autosõite meelalt justkui kätel kannab.
The Boondocks Frankie Animalist: “Nende lugudel on välja kujunenud oma vaib – rõõmsalt kurvad lauluviisid ning tatsuma panev bändimuusika.”
“Frankie Animal kõlab täiesti valmis bändina. Nad on leidnud hea tasakaalu alternatiivi ja popi vahel. Lood on produtseeritud nagu hitid, aga samas ei ole kunagi tunnet, et muusika pole kuidagi siiras. Väga catchy stuff. Nende lugudel on välja kujunenud oma vaib – rõõmsalt kurvad lauluviisid ning tatsuma panev bändimuusika,” kirjeldavad The Boondocks Franki Animali kui bändi olemust.
“Uus lugu “Playful” on imeline comeback pärast viimast väljalaset 2018. maikuust. Perfektne balanss indie ja popi vahel. Piisab ühest kuulamisest, et lugu jääks oma salapärase küsiva sõnumiga kauaks kummitama. Muusika on mänglev, nagu pealkiri viitabki, aga selle taga on peidus teatud ebakindlus oma suhetes. Uuel singlil on välja arenenud magusalt mahlane ja lai kõlapilt ning neile omane justkui duett vokaali ja kitarri vahel, kus mõlemad instrumendid räägivad oma lugu. Üllatavalt meeldiv on, et akustilisele kitarrile on jäetud niivõrd tähtis rütmiline roll. Ja muidugi Jonas Kaarnametsa signatuuriväärne emotsionaalselt raske kitarrisoolo loo teises pooles on kirss tordil! Pange edasi, armsad inimesed!” kiidavad The Boondocksi muusikud Frankie’de uusimat singlit.
Frankie Animal The Boondocksist: “Võtmeks on ühtne visioon bändist, järjepidevus ja selline “fuck it, teeme lihtsalt”- suhtumine.”
“Ma mäletan, kui me olime Janiga (Jan-Christopher Soovik, bass) Noortebändi finaalkontserdil (aasta, kui Boondocks esines ja nad veel kolmekesi olid) ja Jan ütles mulle ühel hetkel, et sellest bändist veel tuleb midagi. Ilmselgelt on The Boondocks selle ajaga pika maa edasi tulnud ja ma arvan, et selle võtmeks on ühtne visioon bändist, järjepidevus ja selline “fuck it, teeme lihtsalt”-suhtumine. Pluss, noh. Lood on ülihead,” mõtiskleb Frankie Animali solist Marie Vaigla The Boondocksi muusika ja suhtumise üle.
“Romantilise alguse ning staadioni-indie-rokiks kulmineeruv ”I Hope My Life Is Never Like This Again” käivitab juba esimeste taktidega peas Hollywoodi ”love story”, kus armuvalus bändipoiss kabrioletiga päikeseloojangus mööda LA rannikut kihutab. Mõtlik ja ilus meloodia, hookide rohkus ja meeldejäävad riffid on piisav, et olla suvelõpubänger ning mille saatel isegi mitte armuvalus päikeseloojangusse sõita võiks…” jätab Marie Vaigla õhku uneleva mõtte nende uuest loost.
Vice versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.
Liisi Voolaid
Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (86)
