Kinoklassika: “Pulp Fiction” – kultusklassika käredas vormis

Kolm suve tagasi tegi Coca-Cola Plaza oivalise lükke ning tõi oma menüüsse eriprogrammi, mis täidab siiani igal kolmapäeva õhtul saalid andunud kinofiilidega. “Kinoklassika”-nimelise üritustesarja missiooniks on filmiarmastajate rõõmuks taaslinastada legendaarseid teoseid, mis on voolinud filmimaailma.

Häid filme on muidugi palju ning valikute tegemine seeläbi kindlasti pisut keeruline, kuid siiani võib programmiga rahule jääda. Filmilindilt on ekraanile jooksnud näiteks sellised kultusklassikud nagu “Kaklusklubi”, “Suur Lebowski” ja “Briani elu” ning viimati Quentin Tarantino ajatu krimikomöödia “Pulp Fiction”, mis troonib kõiki endast lugupidavaid filmitabeleid. Lisaks kuulub “Pulp Fiction” tänu oma kultuurilisele ja esteetilisele olulisusele 2013. aastast USA Riikliku Filmiregistri nimistusse. Miks see nii on? Kohe seletan.

Kui “Pulp Fiction” 1994. aastal esmakordselt kinolinadele jõudis, virutas see oma tumemusta huumori ja vägivallaga publikule rusikaga näkku ja nende teadvusse. Iseenesest ei olnud need elemendid kinolinal pretsedenditud. Tarantino geniaalsus “Pulp Fictionis” avaldub pigem mitme eri koostisosa plahvatuslikus sümbioosis, mis pole siiani oma mõju kaotanud, eriti kui neid suurel ekraanil omavahel põimumas vaadata. Need koostisosad saab lahti pakkida kolmeks põhijooneks, mis ka ülejäänud Tarantino filmides tihti avalduvad.

Kronoloogiaga mängimine

Oma tuumas on “Pulp Fiction” üsna klassikaline lugu moraalsusest ja lunastusest, kuid Tarantino ei jutusta seda vaatajale puust ja punaseks. Okei, punaseks küll, kuid ridade vahelt lugemiseks tuleb publikul pisut vaeva näha, et vägivalla ja nihilismi taha ulatuvaid kihte tabada. Filmi ei kanna ühe tegevuse järgnemine teisele ning just loo jutustamise järjekord on üks “Pulp Fictioni” põnevamaid külgi.

Kuigi filmi avab pätipaar kohvikus, on “Pulp Fictioni” kangelasteks hoopis palgamõrvarid Vincent Vega ja Jules Winnfield ning poksija Butch Coolidge, kes on kõik seotud maffiabossi Marsellus Wallace’iga. Karakterite lood kulgevad mittelineaarses narratiivis, mis jaguneb sissejuhatuseks, kokkuvõtteks ning nende vahele paigutatud kolmeks põhivaatuseks, mis ei kulge kronoloogiliselt. Filmi viimane stseen juhtub enne kui suurem osa kulminatsioonidest – näiteks Mia Wallace’i ikooniline üledoosi stseen esimese vaatuse (“Vincent Vega and Marsellus Wallace’s Wife”) lõpus ja Butchi seiklused teises, “The Gold Watch” nimelises peatükis – kuid aja järjestikune kulgemine polegi “Pulp Fictionis” sisuliselt oluline. Kuigi taoline vorm võib kergelt laiali valguda ja liialt segaseks jääda, haarab Tarantino publiku juba esimestel minutitel oma pöörasele seiklusele veenvalt kaasa ning loo kulgedes kukuvad kõik tükid oivaliselt õigetele kohtadele.

Teravmeelne ja ajatu dialoog

Kasutades eelmainitud mittelineaarset narratiivi, vaatleb Tarantino tegevuse asemel enda loodud karakterite sisemaailma ja motiive ning kasutab kronoloogia asemel loo siduva elemendina dialoogi, mis on nii veider, lõbus, läbimõeldud ja huvitav, et selles peituv võlu annab tekstile rohkem väärtust kui ainult sisu edasiviimine ja selgitamine.

Üsna filmi alguses peab Samuel L. Jacksoni kehastatud Jules maha fantastilise monoloogi sellest, kuidas õilsa mehe tee läbi pimeduse oru on ääristatud ebaõigluse ja kurjusega. Kui mainitud stseenis mõjub see lihtsalt vinge kõnena enne agressiivset tulistamist, siis filmi lõpuks muudab see nii tegelase enda kui ka kogu narratiivi jaoks tähendust.

Viimane peatükk toob filmi tagasi sinna, kust see algas. Jules mõtiskleb kohvikus, kuidas ta pidas oma kõnet lihtsalt tuusaks asjaks, mida ohvritele enne hukkamist ette lugeda. Pärast ime läbi eluga pääsemist tunneb ta, et peab proovima olla n-ö hea karjane, kes eksinud inimesed pimedusest välja juhatab, lihtsamalt öeldes otsustab mees oma mõrtsukaameti maha panna ning säästab isegi kohvikus möllavate pättide elud, tuues sellega filmi ringikujulise kronoloogia ots otsaga kokku.

Lõpuks selgub, et kõik Tarantino ekstsentrilised tegelased kulgevad läbi mainitud pimeduse, kaldudes osalt kurjuse, osalt headuse poolele või hõljudes kuskil seal vahel. Ühesõnaga, Tarantino tahab läbi oma elava filmikeele öelda, et me kõik seisame pidevalt valikute ees. Vaatamata sellele, et meie eelnevad valikud on olnud valed, võib lunastus alati tulla läbi järgmise õige valiku.

Unustamatud karakterid ja popkultuuri pidu

Sisuliselt on sama temaatikaga kirjandust ja filme küll ja veel, kuid antud filmimehe maailma teeb lisaks tema loojutustamise struktuurile eriti nauditavaks ka kummaliste tegelaste plejaad. Ei lähe mööda ühtegi Halloweeni, kus keegi end mõneks Tarantino filmi karakteriks ei maskeeriks, ning seda põhjusel, et nad on ajatult lahedad. Lisaks paigutab Tarantino stseenidesse oskuslikult ka oma filmiarmastust ning mehele omane pastišš kumab “Pulp Fictionis” fantastiliselt. Näiteks on filmiklassikat teadlikult matkitud Vince’i ja Mia tantsus, mis on üks ühele koopia Fellini 1963. aasta linateosest “8½” ning Julesi “Bad Motherfucker” rahakott on viide originaalse “Shafti” tunnusloole. Taolisi “peidetud” pärleid leiab popkultuuri austaja filmist veel.

Veider kõnemaneer, iseäralik stiil ning meeldejäävad repliigid on pealiskaudsed detailid, mis vaatajat võluvad, kuid millest üksi hea filmi kandmiseks ei piisa. Tugev lugu ning režissööri julgus ja uudishimu võtta ette filmikunstis kasutatavate vahendite pagas ning sellega fantastiliselt mürgeldada tõstavad filme aga Ameerika Riiklikku Filmiregistrisse ning inspireerivad kolleege ja vaatajaid tänaseni. Tarantino paigutab mängeldes dünaamiliste karakterite erinevad lood valitud ajavagudesse ning virutab klots klotsi haaval kokku suure pildi, millel on palju rohkem öelda kui algul tunduda võis. Kuigi sama üldinimlikku sõnumit on levitatud enne ja pärastki, pole keegi seda suutnud sellise hoobiga kohale toimetada nagu Tarantino “Pulp Fictionis”.

Järgneval kuul pakub elamusi Wachowskite ulmefilm “Matrix”. Kinoklassika kohta saad rohkem infot siit.

5 põnevat fakti “Pulp Fictioni” kohta 

  1. Sõna “fuck” kasutatakse filmis 265 korda.
  2. “Pulp Fictioni” tegemine maksis vaid 8 miljonit, kuid tulu küündis 210 miljoni dollarini.
  3. Bruce Willis, kes kehastab filmis Butchi, soovis algselt mängida John Travolta tegelast Vincent Vegat.
  4. Kombekohaselt kehastab Tarantino oma filmis ka ise üht karakterit, Jimmie Dimmickut, kelle stseenide ajal täitis režissööri ülesandeid Robert Rodriquez.
  5. John Travolta tegelane Vincent Vega on teise Tarantino filmi “Reservoir Dogs” karakteri Vick Vega vend. Tarantino plaanis ka eelloo filmi “Vega Brothers”, kuid see jäi näitlejate vanuse tõttu tegemata.
Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (37)