Kuivõrd olen igal oma teadliku elu laulupeol osalenud, on laulupidu tundunud eesti rahva ja kultuuri iseenesestmõistetava osana. Ma ei ole seda kahtluse alla seadnud ning küsinud – miks? Ma arvan, et nii on väga paljudega, sest 2013. aastal Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma sotsioloogilise uuringu “Minu laulu- ja tantsupidu” andmetel on laulu- ja tantsupeol olnud osaleja iga teine eestlane (51% vastanutest).

Kui ma 2014. aasta lõpul 23-aastasena sellesse protsessi sattusin, tuli mul hakata kõige kohta küsima miks? – sest kui midagi on väga loomulikku ja iseenesestmõistetavat, on suur oht, et me muutume selle suhtes ükskõikseks ja nähtus ise tolmub museaaliks. Iseäranis tänapäevases kärarikkas maailmas, kus kõikjal otsitakse konflikti või vähemalt intriigi. Laulupidu ei toimi iseenesest, teda tuleb kogu aeg taastoota, taasmõtestada. Ainult siis on ta puudutav ja elus nähtus.

Mind hämmastas, kuivõrd käib laulupeo protsessi laualt läbi kõik see, mis toimub ühiskonnas. Arutletakse, vaieldakse ja muretsetakse kõikidel teemadel, mis meie elu hetkel mõjutavad. Seda sageli ka põhjusega, kuna just nende kõige suuremate küsimuste puhul vaadatakse laulupeo ning selle tegijate poole. Ent nagu on öelnud dirigent Ants Soots, laulupidu ei saa lahendada kõiki meie probleeme, kuigi seda sageli oodatakse. Ometi on viimaseid laulupidusid saatnud üks ja selge väärtussõnum, millega proovitakse ühiskonda siluda ja siduda, ning vaadates nende mõtete ümbruskondset resonantsi, näib, et valides just ühe teema, on mõju kõige suurem.

Rasmus Puur

Rasmus Puur on eesti helilooja, dirigent ja arranžeerija. Ta on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia cum laude kompositsiooni erialal ja õppinud dirigeerimist Tõnu Kaljuste juures. Loe artikleid (1)