Rasmus Puur: laulupeo iseenesestmõistetavusest

Illustratsioon: Marko Mäetamm

Kuivõrd olen igal oma teadliku elu laulupeol osalenud, on laulupidu tundunud eesti rahva ja kultuuri iseenesestmõistetava osana. Ma ei ole seda kahtluse alla seadnud ning küsinud – miks? Ma arvan, et nii on väga paljudega, sest 2013. aastal Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma sotsioloogilise uuringu “Minu laulu- ja tantsupidu” andmetel on laulu- ja tantsupeol olnud osaleja iga teine eestlane (51% vastanutest).

Kui ma 2014. aasta lõpul 23-aastasena sellesse protsessi sattusin, tuli mul hakata kõige kohta küsima miks? – sest kui midagi on väga loomulikku ja iseenesestmõistetavat, on suur oht, et me muutume selle suhtes ükskõikseks ja nähtus ise tolmub museaaliks. Iseäranis tänapäevases kärarikkas maailmas, kus kõikjal otsitakse konflikti või vähemalt intriigi. Laulupidu ei toimi iseenesest, teda tuleb kogu aeg taastoota, taasmõtestada. Ainult siis on ta puudutav ja elus nähtus.

Mind hämmastas, kuivõrd käib laulupeo protsessi laualt läbi kõik see, mis toimub ühiskonnas. Arutletakse, vaieldakse ja muretsetakse kõikidel teemadel, mis meie elu hetkel mõjutavad. Seda sageli ka põhjusega, kuna just nende kõige suuremate küsimuste puhul vaadatakse laulupeo ning selle tegijate poole. Ent nagu on öelnud dirigent Ants Soots, laulupidu ei saa lahendada kõiki meie probleeme, kuigi seda sageli oodatakse. Ometi on viimaseid laulupidusid saatnud üks ja selge väärtussõnum, millega proovitakse ühiskonda siluda ja siduda, ning vaadates nende mõtete ümbruskondset resonantsi, näib, et valides just ühe teema, on mõju kõige suurem.

Mis mind muuseas veel üllatas, oli see, kui läbimõeldult kõik otsused, käigud tehakse. Selles protsessis ei ole tõesti mitte midagi juhuslikku, sest eksimist laulupeo tegijatele ei lubata. Selle hind oleks liig kõrge. Laulupeo toimkonnas ei räägita sageli viie, kümne või kahekümne aasta perspektiivis, vaid igaviku perspektiivis. Olen vahel mõelnud, kui meie riiki valitsetaks samavõrd suure pühendumusega…

Mida enam ma laulupeo protsessi kardina taha olen näinud, seda enam olen aru saanud, et laulupidu ei ole sugugi iseenesestmõistetav. Laulupidu on väga habras. See teadasaamine tõstis mu õlule järsku määratu suure vastutusekoorma ning üha enam oskasin seda märgata ka teiste õlul.

Laulupidu nähakse kui üht eesti kultuuri alustala, mis on apoliitiline ja tegeleb millegi suurema ning sügavamaga kui igapäevaeluvaht. See on justkui majakas, mille poole vaadatakse ning mis rasketel hetkedel meid jätkuvalt kokku toob (meenutagem, miks just 2007. aasta noortepidu oli väga rahvarohke ja eestlasi ühendav). Aga… seda liikumist veavad ju kõigest koorijuhid – täiesti tavalised inimesed, mitte valgustatud monarhid – koos muusikaõpetajatega üle Eesti. Nad on üsna kitsa valdkonna käsitöölised, kellelt oodatakse kindlustunde andmist igale eestimaalasele, et kõik on hästi, kestame veel. Seda kõike sageli ka üsna õhinapõhise tegevusena.

Ainus võti, mis laulupidu päriselt koos hoiab, on niit laulupeo korraldajate ja muusikaõpetajate vahel.

Kui see side peaks katkema, katkeb tegelikult ka meile nii iseenesestmõistetav laulupidu. Laulupeo kunstilise toimkonna pingutus jõuda iga koorijuhi ja muusikaõpetajani on määrav. Et nad tunneksid nii Virus kui Võrus, Põlvas kui Tõrvas, Paides kui Pöides, et nad on olulised ja et see, mis me ühiselt teeme, on jätkuvalt tähtis. Küllap kõige tähtsam, mida me oma valdkonnas eesti kultuuri heaks teha saame. Lisaks teadmine, et keegi pole töös oma kollektiividega üksi ja seekordne laulupeo teema ning väärtussõnum on just nüüd ja praegu kõige olulisem.

Pole juhus, et tänavuse juubelilaulupeo teema on “Minu arm”. Seda sõna “arm” igas tähenduses. Kuid peaasjalikult on laulupeo tegijate soov tuua ühiskonna pilk üksteisest ja oma kultuurist hoolimise juurde, sest just armastust on praegu väga vaja. Eks kõige isiklikumad ja olulisemad nähtused elus teevad ka kõige enam valu, põhjustavad arme.

Miks on laulupidu lisaks ühiskonna ombudsmaniks olemisele veel oluline, on ühelt poolt tema sügav traditsioonilisus – just see, miks me teda iseenesestmõistetavakski peame. See, et meil on selles kiiresti muutuvas ja kõrgetel pööretel tuuritavas maailmas midagi, mis on väga pikka aega olnud muutumatu ja kõigutamatu, pakub kindlust ja lohutust. On miski, mille peale saab loota ja mis on meile selgrooks. Justnagu kirik paljude inimeste elus ajast aega. Ega Rein Veidemanni, Toomas Pauli, Toomas Liivi jt mõtlejate kujund laulupeokaarest kui eesti rahva altarist päris tühjale kohale pole tekkinud. Ju see eestlane laulupeo usku on.

Teiselt poolt on laulupeo olulisus koosolemises ja ühises pingutuses. Mul on sõpru, kes erinevatel põhjustel laulupidudel ei käi, ning ma saan nendest põhjustest täiesti aru. Kõik kristlased ei ole katoliiklased ning kõik eestlased ei ole laulupeo usku. Sellest hoolimata on meil ühine väärtusruum ja vastastikune lugupidamine (ja vahest on see viimane isegi suurem, kuna eri arvamused on sageli palju huvitavamad ja arendavamad kui pidev oma mõtetele kaasa noogutamine). Nende jaoks ei ole laulupidu iseenesestmõistetav. Ent ometi, kui oleme arutanud, kas ja mis võiks Eestis selle alternatiiv olla, siis seda on väga raske välja mõelda. Kõige lähemale sellele on saanud talguaktsioon “Teeme ära!”, kuid mõned aspektid jäävad siiski ka sellel liikumisel vajaka.

Laulupeos on koos ühine positiivne eesmärk, samaaegne tegevus, millest saavad pea kõik moel või teisel osa võtta, pikaaegne pingutus ning kulminatsiooni ootus, kokkutulemine ja ühise pingutuse realiseerimine rõõmuks, kusjuures kõik saavad siin panustada (laulja, tantsija või pillimehena). Lisaks kõrgub selle kõige üle veel üks oluline ja üldinimlik vajadus – teiste inimestega kokku kõlamise soov, harmoonia otsimine ja see just kõige füüsilisemal ja tajutavamal moel. Mida me muud siin elus inimestena ikka otsime.

Kui sul on sünnipäev, ei tähenda see automaatselt, et sa seda tähistad ning sõbrad-sugulased kokku kutsud, olgugi et sa ju tead, et just see viimane liidab ning hoiab su ringkonda. Ringkonda, keda sa vajad ja keda sa armastad. Samamoodi on meil palju viisipidajaid, kuid see ei tähenda iseeneslikult, et me peaksime laulupidu pidama. Laulupidu ei ole mitte kunagi ja mitte mingil juhul iseenesestmõistetav, vaid see on hoolt, tähelepanu ja armastust vajav ajas muutuv juurtega ime.

Rasmus Puur

Rasmus Puur

Rasmus Puur on eesti helilooja, dirigent ja arranžeerija. Ta on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia cum laude kompositsiooni erialal ja õppinud dirigeerimist Tõnu Kaljuste juures. Loe artikleid (1)