Urmas Linnamägi: millised on hetke trendikamad õlled ja miks need kohati üldse õlle maitsega pole?

Foto: Unsplash.com

Ka kõige mökumale õllesõbrale on selge, et mitte kunagi ei ole Eestis tehtud või saada olnud nii head õlut nii suures valikus. Kas Eesti käsitööõllede turg on nüüd lõpuni täis ja rohkem juurde ei mahu?

Puhtalt müügimahtude põhjal võiks midagi sellist väita küll. Meie kallimate pudelitega õllesektor ei ole eriti kunagi sõltunud Soomest laevaga saabuvast külalisest ja ei ole palju vähenenud ka Läti imedemaa avastamise järel. Eks lähiaastad näitavad, kui palju neist umbes sadakonnast Eesti käsitööõlle tootjast või turustajast ellu jäävad. Olulisemate tootjate toodangumahud kasvavad ja võetud kohustuste ning investeeringute tõttu on see ka möödapääsmatu.

Eksport on paljudele omamaistele õllevalmistajatele ellujäämisvõrrandi ilmselt kõige olulisem muutuja. Uue ja värske tehasega Põhjala pruulikoda on ehk parim näide ajas ette vaatamise oskusest kodumaiste pruulijate seltskonnas. Julgelt ja nahaalselt jäeti oma koduturg paar aastat tagasi lihtsalt janusse, et künda sisse uued välisturud juba siis, kui toodangu maht eksporti veel ei toetanud. 

Koduste klientide hädakisa ei vääranud toona äriliselt ainuõiget otsust, et pigem olgu sul 100 janust klienti ning mõni üksik pudel õlut kui vastupidi. 70% mahust sõidab täna Põhjala tehasest otsejoones Eestist välja ning kogub meile kui õllemaale kuulsust umbes 30 välisturul. Vastupidiselt Äripäeva majandusekspertide arvamusele tunneb Põhjala end just majanduslikus mõttes ehk kõige kindlamalt ja lisab tootmisele oma uues majas 400-ruutmeetrise õllerestorani.

Olgu mainitud, et uued ja suurema mahuga tehased on valminud hiljuti veel nii mõnelgi tuntud kodumaisel tootjal, näiteks hiljuti Vaidast põhitootmise Jürisse üle kolinud Tankeril. Jätkuvalt on juurde tulnud ka uusi tegijaid, kellega kohalik käsitööõlle austaja lihtsalt ei jõua enam kursis olla. Ehk ei ole väga vajagi? Mis meil, õllenautlejatel, sellest kõigest – peaasi, et head õlut voolab? Nii palju tundub siiski olevat, et käsitööõlle sõber tahab järjest vähem katsetada ja järjest rohkem õllest tegelikult teada. 

Mis need hetke trendikad õlled on ja miks need kohati üldse õlle maitsega pole? Kas käsitööõlle fännkond on hakanud harjumuspärasematest õlledest tüdinema?

Praegune kodumaine õllevalik on kokkuvõte muu maailma õlletrendide järgimisest pluss elujärje paranemisest, mis väljendub näiteks tervislikkuse teadvustamises inimese elustiilis. Võimaluste kasvades sa mitte ei joo rohkem, vaid pigem vähem, aga paremaid jooke. Maakeeli – igal õllesõbral on varasemast palju rohkem valikuid nii õllede kui ka muude jookide osas. Õlledest otsib ta aga endiselt põnevaid, kuid nüüd kergemini joodavaid ja vähema alkoholiga õllesid. Õlu ise on järjest rohkem toidukultuuri osa laiemalt.

Piirdudes endiselt vaid käsitööõlledega, siis allpool on mõningaid noppeid praegustest müügihittidest.

Hägused filtreerimata õlled

Põhjala Houdini.

Ükski müügiks pakendatud õlu ei ole päris ilma filtreerimata. Küsimus on vaid, mil määral seda filtreeritud on. Kui rohkelt, siis on õlu selge, kuldse läikega, ühesõnaga – ilus.

Aga filtreerimisega kaotad alati ka osa maitsest. Filtreerimata humalased õlled on seega vähem filtreeritud õlled, kus lisaks pärmiosakestele silkab selles pastöriseerimata joogis ringi terve kamalutäis humalaosakesi, mis annavad õllele vastupandamatult ägeda ja intensiivse aroomi, kuid muudavad õlle välimuse häguseks, teinekord lausa sogaseks. Nendele humalakokteilidele on tavapäraselt peale märgitud New England IPA (NeIPA) või siis lihtsalt Hazy IPA.

Laagerõlled

Pühaste Buckwheat Queen.

Kui turg tervikuna enam ei kasva, siis tuleb minna ja kelleltki ära võtta. Umbes nii võib mõni õllesõber tõesti mõelda, kui näeb järjest rohkem laager-tüüpi õllesid craft’i letis. Tegelikkuses on ikka tarbija ise see, kes tootjaid nii tegema sunnib.

Need on “aitab-katsetamisest-tahaks-midagi-juua-ka” õlled. Mõeldud eelkõige neile, kelle jaoks on suurtootja õlle kõrvalt käsitööõllede juurde astumine liiga suur ja elumuutev samm. On ka neid, kes tahaks lihtsalt juua januga õlut, mõtlemata, mis pärmi, mis humalaga või mis vaadilaagerdusega see õlu tehtud on, kuid natuke maitset võiks õllel olla ikka ka. Väiketootjate laagerõlled koguvad praegu populaarsust.

Hapud õlled

Järjest tuleb juurde õllesid, mille esmamulje on – palju hapet ja null humalat. Need on reeglina alla keskmise alkoholisisaldusega ja üle keskmise hapukad kerged nisuõlled, nagu näiteks Berliner Weisse, Gose jmt. Või siis on õllele peale kirjutatud lihtsalt Sour ale.

Purtse Plaadimeri.

Hapud õlled sobivad oma hea happe tõttu paljude suviste toitude juurde alates kergematest värsketest salatitest kuni rasvasemate grillroogade ja friikartuliteni välja. Sellistesse läheb tihti maitseks sisse ka puuvilju-marju ja muudki kas metsast, põllult või kasvuhoonest.

Ehk on üheks põnevamaks ja eristuvaks näiteks õlu Purtse Õllevabrikust metsikus idas – Virumaal? Ühele oma mõõdukalt hapukale ja ülisoolasele Gose-õllele on nad lisanud tomatimahla. Tomatimahl ja õlu? Pealtnäha õudne kombo, kuid tulemuseks on fantastiline elamus, kui oled nõus proovima. Kõigile ei pruugi meeldida, aga meelde jääb küll. Nimi pandi ka sisule vastav – Plaadimeri. 

Kanepiõlled

Kuidagi on läinud maailmas elama müüt, et kanepiõllest ei teki järgmisel hommikult pohmakat. Meil on sedalaadi lisand jätkuvalt keelatud. Hästivarustatud poodides on müügil ka kanepiõllesid, näiteks Old Boy Mary Jane’i kaubamärgi all, aga neile ei ole lisatud kanepit, vaid kanepiaroomiühendeid.

Purgiõlled

Jah, selle trendiga tuleb harjuda. Järjest rohkem õlut pannakse purki, millel on lisaks majanduslikele argumentidele ka mitmeid olulisi maitse-eeliseid, seda eelkõige humalaste õllede juures. Vaata kasvõi Tankeri skeemikest, miks varsti sisuliselt kõik Tankeri õlled on 44 cl purgis. Tuleb tunnistada, et selliseid transformatsioone on teisigi: hiljuti saabusid tuntud Inglise õllevabriku Buxton 6 värsket õlut, kõik samasuguses 44 cl purgis. 

Lisame juba nimetatud argumentidele varsti ka purgiõlle selle mugavuse, et mõne aja pärast eemaldame avamisel purgilt terve ülemise kaane, nii et moodustub anum, kust seda meeliülendavat värskust ammutada. Ei pea grüünes enam purgil olevast lukuaugust õlut imema. Ja unustame nüüd palun kollektiivselt ära selle müüdi, et purgiõllel pidi olema purgi maitse. Need ajad on ammu ja jäädavalt möödas. Lisaks on purgil võrreldes klaaspudeliga kõvasti rohkem ruumi, et teha ka pakendist endast stiilne kunstiteos.

Alkoholivabad õlled

Sellest teemast saaks kirjutada värvika peatüki aegumatul teemal “müüdid ja tegelikkus”. Alkoholivabat õlut võrreldakse tihti kofeiinivaba kohviga, et kas see on ikka normaalne kohvi või on äkki tegu pühaduseteotusega kohvi-inimeste suhtes. Täiesti mõistetav, et väikese valiku tingimustes aastaid tagasi võis tekkida oht, et ühte lausesse ei mahtunud hästi ära sõnad “alkoholivaba” ja “maitsev”. Erinevad meetodid alkovabade õllede tootmisel annavadki väga erinevaid tulemusi. Osadest õlledest on alkohol “välja keedetud”, teistest pöördosmoosi-tehnoloogiaga eemaldatud, kolmandad pole alkoholi kunagi näinudki. 

Mikkelleri alkoholivaba õlu.

Eelmisel suvel korraldas Postimees sommeljeedega degustatsiooni suurtootjate alkovabadele õlledele. Üsna mitmed neist olid üsnagi õlle maitsega! Mis siis veel rääkida käsitööõlle tootjate oskustest selles vallas. Olles ka ise toonase pimetesti üks hindajaid, on käesoleva kirjutise autor nõus diskuteerima teemal “alkoholivabade õllede küsitav maitse” oponeeriva õllesõbraga alles siis, kui kohalikul turul hästi saadaolevad Mikkelleri alkovabad õlled Taanist on ära maitstud.

Aga kalorid? 

Jah, neid tõesti uuritakse-vaadatakse. Kas see on äkki märk sellest, kes kuidas lolliks läheb? Mis häda on hakata õlles kaloreid mõõtma, kui su toidulaual on endiselt magustatud mahlajoogid või muud otseselt või varjatud kujul rafineeritud suhkrut ohtralt sisaldavad toiduained? Aga inimesed mõõdavad kaloreid. Hoolimata sellest, et on ju aru saada, kumb annab neid rohkem, kas kuiv kerge pilsner või mõru-magus double-IPA. Kaloraaži nägemine õllesildil või lihtsalt selle teadmine lisab kindlust, et valik on tehtud õigesti. Igal juhul saavad kerged eilid ning eelkõige laager-tüüpi õlled endale kliente juurde.

Kerget ja maitsvat suve!

Urmas Linnamägi

Urmas Linnamägi

Urmas Linnamägi on Eesti Parim Õllesommeljee 2014 ning peab SIP veini- ja õllepoodi Tallinnas ja Tartus, lisaks on lektor Eesti Sommeljeede Erakoolis.  Loe artikleid (1)