Margus Kappeli ja Doris Kareva poolt loodud laul “Olemise viis” on mind saatnud lapsepõlvest saadik. Mäletan, kuidas Kare Kauksi esitus mind liigutas, laulu harmoonilisus ning Kareva tekst lummasid tõeliselt… Tundsin selle laulu enda jaoks ära juba siis.

Nüüd, kui olen elus kogenud ja kogunud nii mõndagi, sai aeg küpseks mul endal seda esitada. Helistasin ühel päeval Margus Kappelile ja tänasin teda selle laulu eest, ütlesin, et tahaksin seda oma versioonis esitada. “Aga palun!” ütles ta ning veel ütles, et talle minu versioon tema loost “Kohtumistund” ka väga meeldis.

Doris Kareva kirjutas mulle meilile veel sõnad, ütles, et tuletas need peast meelde, et neid tal kusagil üles pole kirjutatud. Küsisin üle veel mõned tähendused, et mul oleks taust teadlikult ja tundlikult laulda, tajudes iga mõtet.

Valisin selle laulu pealkirja juba aprillis oma suvise kontserttuuri nimeks. Midagi nii olemuslikku oli selles minu jaoks. “Saab üha enam muusikaks su olemise viis…” Lüürilises muusikas sulab hing kokku Kõiksusega ja kõik on kerge ja selge, puhas.

Salvestasime selle laulu koos kitarrist Kalle Pilliga ühel maikuisel päeval. See kõlab just nii, nagu ma mõtlesin. Selles on igatsust ja igavikulisust. Ma olen õnnelik. Ja tänan kõiki, kes laulu sünnile kaasa aitasid.

Laulule lisas fotod tundlik ja tunnustatud loodusfotograaf Andrei Reinol. Need, Eesti maastikega fotod sobivad suurepäraselt ilmestama loo sõnumit. Kuuldes kõlavat emakeelt, nähes Eestimaa maalilisi maastikke, tundub, et peaksime olema tohutult õnnelikud ja uhked, et elame just sellel maal.

Kui loo autor Margus Kappel loo oli ära kuulanud, saatis ta sõnumi: “Ilus. Tervita ka kolleeg Pillit ja saada Dorisele.” Teades, milline krutskivend ja naljanina Kappel on, lugesin sellest sõnumist välja suurt soojust. Head kuulamist, vaatamist!