Indrek Kuus: kui meel on kurb, ent süda lööb

Siiamaani on elu mulle üksjagu õnne andnud, kuigi naistega ei vea kohe sugugi. Täielik kobakäpp sellel alal. Ei ole osanud mina nende soove täita ja nüüd elan poissmehena oma päikselises Tallinna korteris kesklinnas Vana-Lõuna tänaval.

Maja valvab muinsuskaitse ja Ljuba korterist number 1. Väga vahva vanamutt, keda võib koguni daamiks kutsuda. Olgu tal rõõmsaid elupäevi kauaks. Oleks ta noorem, siis kutsuks kohe kohvikusse.

Mulle ei meeldi sentimentaalne loba, aga ärge pange pahaks, praegu kurdaks pisut – surm saabus külla. Ja naised on head lohutajad. Ja pole parimat komplimenti, kui kallis ja ilus naine laseb pea sülle panna ning kuulab ära su mured ja vingumised. Eks veidikene häbi on, aga on hea ja ilus. Peaasi, et naine pole halva loomuga.

(Tegelikult ei saa hetkel muidugi nuriseda, sest sõbrannad ikka helistavad ja küsivad, et kus olen ja mida teen.)

Aga mis pikka juttu ma ikka pajatan. Sel nädalal tegi vikatimees palju paha, eks mujal ilmas muidugi ka, kuid mul on esmaspäeval kahed matused. Sõber Mart riigikogust ja tädi Silvi Hageri hooldekodust, eks ta ole, mina saan muidugi hakkama. Vanem mees juba ja oskan leinata.

(Samal ajal on värviteleviisoris eetris president Kersti Kaljulaid, kes raporteerib, et Eestist sai ÜRO julgeolekunõukogu liige, ning üritab olla tark ja veetlev. Muidugi on see tore ja hea uudis, aga narr pöördumine.)

Nüüd sai vist küll jutt nagu puder ja kapsad. Aga selline see elu vahel on, eks meil mõtted kõigil teinekord sassis. Kes tahab, see loeb, kes ei taha, see mitte. Ma nüüd katsun leiutada, kuidas esmaspäeval saaks kahtedel matustel käidud.

Aga mis naistesse puutub, siis ei tasuks mind küll alahinnata. Vist.

Indrek Kuus

Indrek Kuus

Indrek Kuus on töötanud 25 aastat ajakirjanduses. Hetkel teeb ta toimetajatööd rahvusringhäälingu uudisteportaalis. Ta leiab, et olgugi elu on tüütu ja keeruline, tasub seda võtta lihtsalt ja rõõmsalt. Loe artikleid (3)