Peeter Koppel: kui valida on võrdsuse & vabaduse vahel, valin alati vabaduse

The Swing, Jean Honore Fragonard I Foto: wikipedia

Kuidas meeldida võimalikult paljudele? Kuidas jätta alati hooliv ja intelligentne mulje? Milline on võlusõna, mis paneb kuulama, loob sõna kasutajast automaatselt kuvandi kui hoolivast ja empaatiavõimelisest inimesest? Mis on nähtus, mida saab massidele hea mulje jätmiseks kasutada ilmselt lõputult, kuid mille sisu ja taust on hoopis teistsugused, kui sisu, mida hoolivuse näitamiseks kasutatakse?

Selleks nähtuseks on sissetulekute ebavõrdsus. Kõige lihtsam on tõmmata (sissetulekute) ebavõrdsuse ja ebaõigluse vahele laiemalt rasvane võrdusmärk ning ühtlasi võtta endale roll selle ebaõigluse likvideerimise eest võitlejana. See paistab olema lihtsaim tee kangelaseks saamiseks. Vähemalt iseenda silmis. Sissetulekute ebavõrdusega aktiivne võitlemine aga on „rikkuse loomise masina“ jõuline lõhkumine. Seda esiteks sellepärast, et majanduse täiesti loomulik seisund (ebavõrdsus) defineeritakse probleemina ning teiseks sellepärast, et seetõttu tegeletakse enamasti vale „probleemi“ lahendamisega.

Väärtus (sh. maksustatav ja osaliselt ümber jagatav) luuakse majanduses kelle poolt? Ettevõtjate. Jah, see on see, kust raha päriselt tuleb (mitte riigieelarvest või seina seest). Ettevõtluses võetakse seda suuremaid riske, mida suurem on saadav potentsiaalne kasu (riskivale) ettevõtjale. N-ö. rikkaks saamine on tasu selle eest, et on realiseeritud mõte, millest on kellelegi kasu ning mille eest ta on nõus raha välja käima.

Inimesed tahavad paremini elada absoluutselt iga riigikorra/majanduskorralduse kontekstis.

Vaba turumajandus struktureerib motivaatorid nii, et olla edukas (elada paremini), tuleb teha midagi sellist, mida kellelegi ka vaja on. Suvaline alternatiivne majanduskorraldus kipub struktureerima motivaatorid ainult lähtuvalt võimu omamisest või sellele pugemisest. Sellises olemuselt korruptiivses „masinas“ on motivaatorid sellised, mis ei vii innovatsioonini. Jääb olemata akumuleertitud teadmiste sünteesi najal toimiv uute teadmiste leidmine ning nende kasutusele võtmine.

Tasapisi võiks siit juba hakatagi järeldamine, et ebavõrdsuse kaotamine tähendab rikkaks saamise eelduste kaotamist. Rikkaks saamise eelduste kaotamine tähendab aga eelduste kadumist innovatsiooniks. Tahame seda ikka? Tahame, et innovatsiooniga kaasneva majanduskasvu kaasnähtused alates kirjaoskuse paremast levikust kuni sootuks kurvemateh näitajate pideva paranemiseni lakkaks? Vist mitte.

Suisa kasvav (!) ebavõrdsus võib olla (ja on ajalooliselt ka olnud) üha paremate võimaluste kaasnähtus. Kasvava arvu võimaluste jaoks paljudele. Ebavõrdsus on mehhanism, mille läbi turg loob ja levitab innovatsiooni. Iga oluline innovatsioonipuhang loob (jõulist) sissetulekute ebavõrdsust, sest innovatsioonilt (väärtuse loomiselt) saadakse majanduslikku kasu. See saadav (sageli märkimisväärne) majanduslik kasu loob eeldused selleks, et tekivad kopeerijad – konkurendid, kes viivad esialgse innovatsiooni hinna alla ning laiemasse kasutusse. Hea näide on see, et neile „vastikutele“ eriti ebavõrdsetele toodetava Mercedes S-klassi innovatsioon on umbes kümne aasta pärast igas Ford Mondeos.

Seega, järgmisel korral, kui teile kergelt vesiste silmadega räägitakse ebavõrdsusest, siis soovitan tervet skepsist. Ei, mitte sellepärast, et ma arvan, et rääkija oleks geniaalne isekas manipulaator. Esimene selgitus ei tohiks kunagi olla pahatahtlikkus. Teadmatus ja mitte mõistmine on pahatahtlikkusest oluliselt levinumad. Mõttelaiskus võib olla ka parem selgitus kui poliitiline oportunism. Lihtsalt ebavõrdsuse kui „suure pahaga“ võitlemine on võitlemine majanduse loomuliku seisundiga. Võitlema peab vaesuse kui tõelise probleemiga –  samas, olles küüniline, siis tõesti – vaesusest võib lahti saada, kuid ebavõrdus jääb alati. Seega on see seni, kuni ebavõrduse olemust ei teadvustata, tõesti lõputu poliitilise oportunismi kütus. Tegelikkuses on õiglane ebavõrdsus parem kui ebaõiglane võrdsus. Vabadus on alati parem kui võrdsus, sest just vabadus loob eeldused selleks, et risk, talent ja karm töö saaks õiglaselt tasustatud.

Peeter Koppel

Peeter Koppel on on varahaldur, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Peeter on Redgate Wealth’i investeeringute valdkonna juht. Loe artikleid (76)