See lugu pidi olema pühendatud Juri Ševtšukile, vene rockilegendile, suurele muusikule ja poeedile. Reedel, 16. mail, sai „Jura muzykant“, nii nagu teda saadab hüüdnimi alates legendaarsest kohtumisest Vladimir Putiniga, 62-aastaseks. Soovisin Jurile sünnipäevaks õnne ja panin südamele, et meie kiiresti muutuvas maailmas on temasugustel liidritel suur roll ja vastutus sekkuda. Meie aga kõik jõudumööda toetame ja aitame kaasa, igaüks omal moel ja võimaluste piires.
Plaan oli kirjutada DDT fantastilisest kontserdist, teadlikult valitud lõppakordist meie 2013. aasta missioonil Jerevanis ja sellega seondunud emotsioonidest. Kirjutada Ševtšuki põlvkonnakaaslasest Tõnis Mägist, kes nimetas DDT Jerevani kontserti oma elu üheks võimsaimaks kontsertelamuseks. „Seda, mida ta kontserdil teeb, ei saa sõnades edasi anda, ses on niisugune valu, kurbus, rõõm korraga. Arvan, et see oli mu elu üks kihvtimaid kontserdielamusi. Tom Waits, Robert Plant ja Juri Ševtšuk…“ (Tõnis Mägi intervjuus Maalehele 05.07.2013)
Või kirjutada Jerevani kontserdi eel toimunud Prantsuse lennudispetšerite streigist tulenenud segadusest, mille tulemusel meie missioon kaotas ühe 180-kohalise lennuki ja seetõttu oli loetud tundide jooksul tarvis Jerevani ja Tallinna kesklinnast leida üles pealt 300 inimest (ca 250 armeenlast olid samal ajal Tallinnas) ja teatada neile uus väljalennu aeg. Või siis rääkida Ševtšukist kümne aasta jooksul tehtud dokumnentaalfilmist, millele tahaks kindlasti lähiajal korraldada eestikeelse tõlke, et tuua see koos mehe endaga Eesti publikuni. Viimasest DDT kontserdist Tallinnas, millel panime nad kokku Eesti Rahvusmeeskooriga, möödub järgmise aasta veebruaris viis aastat. On aeg.
Sellest kõigest ja paljust muust sinna juurde tahtsin jutustada, aga tuleb veidi edasi lükata. Edasi lükata põhjusel, et mõned päevad tagasi juhtus Eesti riigis midagi, mille peale terve mõistusega ei tuleks.
Marie Le Peni visiidi kajastamise ja omaenda adraseadmisega ametis olev ajakirjandus ei pööranud kahjuks piisavalt tähelepanu teisipäeval, 14. mail Riigikogus toimunud katsele kaaperdada õigusriik. Oma osa on selles suhtelises vaikuses ka Riigikogu opositsioonil, eeskätt suurimal fraktsioonil, Reformierakonnal. Umbusaldusavaldus läks teele vale mehe suunas. Sõnad suust võttis Vahur Kooritsa lugu Eesti Päevalehes, aga sellest jäi asja tõsidusele kaaluandmiseks ilmselgelt väheks.
Kui Edgar Savisaar tegi 2015. aasta novembris avalduse „meie kavandatav põhikirjamuudatus seob lahti Keskerakonda kuuluvuse Eesti õigussüsteemist. See on tsiviliseeritud umbusaldusavaldus prokuratuurile, kapole ja kohtuvõimule. Me ei usalda neid, sest oleme näinud neid tegutsemas,” siis olid need sõnad. Võimu mitteomava kaotusasendis oleva poliitiku sõnad, mille mõju tegelikkusele oli ümmargune null. Me kõik võime ärbelda, kuid seni, kuni meil ei ole reaalset võimu, omab see vaid emotsionaalset mõju. Savisaar oli 2015. aasta novembris selles konkreetses küsimuses arvamusliider, ei enam.
Teisipäeval Riigikogus tehtud katse kaitsta kohtu all olevat Riigikogu liiget saadikupuutumatuse säilitamisega, oli aga võimu omava institutsiooni katse kaaperdada õigusriik.
See oli äratuskell.
Olen väga kaugel sellest, et aastaid kestvad kohtueelsed uurimised ja teist sama palju avalikkuse ees ja toel lahti rullitavad kohtuistungid on midagi, mida saab pidada normaalseks.
2015. aasta septembris istusin ühel nõupidamisel, kui kümned inimesed hakkasid üksteisele helistama ja küsima „kes veel“? Tallinna linnapea ja Eesti suurima opositsioonipartei liidri, Eesti ajaloo kahtlemata ühe karismaatilisema ja olulisema poliitiku Edgar Savisaare kodus Hundisilmal toimus parasjagu läbiotsimine.
Info tilkus meediasse heade traditsioonide kohaselt, saatjaks dramaatilised pildid ja saladuslikud vihjed. Mõned tunnid hiljem lubasid KAPO peadirektor ja riigi peaprokurör avaldada kriminaalasja sisu. Mäletan, et ütlesin (sellesse asjasse mittepuutunud) nõupidamisel, et „kui õiguskaitseorganid ei pane kohe lauale sõna otseses mõttes altkäemakse tõendavaid lindistusi või muid kõigi inimeste jaoks ühemõttteliselt arusaadavaid tõendeid, siis on asi väga halb“. Ei pannud. Hakkas jällegi see tuntud jant, mida olime näinud eeskätt maadevahetuse kaasusest ning millise kohtuasjade nimekiri kahjuks üha pikeneb. Selge on see, et poliitiliselt tundlike ja suuremahuliste krimaalasjade menetlemine Eestis on valdavalt asi, mille üle ei ole põhjust uhkust tunda. Kohati 5-7 aastat kestvaid kohtuvaidlusi saavad lubada endale vaid Eesti jõukaimad inimesed ja sedagi tervise ning suure mainekahju arvelt. Rahast niisiis rääkimata.
Seega ei leia ma kuidagi, et Riigikogu liige Kalev Kallo ja Keskerakond tervikuna peaksid selle kohtuasja kestvuse üle kuidagi õnnelikud olema. Liiga on tehtud ja tehakse edasi. Kuigi teiselt poolt vaadates on ilmselge, et Jüri Ratasest ei oleks üheski unenäos saanud peaministrit ilma Eesti õiguskaitseorganite sekkumiseta 2015. aasta septembris.
Tööpõld ees on lai ja loodetavasti on uuel koalitsioonil siin konstruktiivseid ettepanekuid, kuidas kohtupidamist Eestis efektiivsemaks muuta. Aega selleks palju olla ei pruugi, sest teisipäevane hääletus on päikesekollane kaart valitsuskoalitsioonile.
Mõned kuud tagasi toimus Venemaa Föderatsiooninõukogus suurejooneline operatsioon, mille käigus arreteeriti kohapeal mõjukas Põhja-Kaukaasia senaator. Isegi temalt võeti esmalt saadikupuutumatus ja seejärel pandi käed raudu ning viidi kinnimaja, mille eel esitati juba konkreetne süüdistus. NB! Pean Eesti Vabariigi Riigikogule eeskujuks tooma Venemaa Föderatsiooninõukogu tegevust, andes endale selgelt aru, et naabrite puhul ei saa me isegi teoreetiliselt mingist õigusriigist ja võimuse lahususest rääkida. Keskerakonna inimesed on oma tegevust kommenteerides öelnud, et Kalev Kallo kinnitas neile, et ta on süütu. Mida selle peale öelda? On täiesti võimalik, et nii see ongi. Nüüd tuleb seda lihtsalt kinnitada veel kohtus. Selle asemel, et pugeda Riigikogu saadikupuutumatuse taha, tuleks kiiresti teha oma päris tööd, seadusandlikku nimelt. Tagada inimestele nende elementaarsed õigused kohtupidamise eel ja ajal ning panna maksimumpiirid neile mammutmenetlustele. Kaks aastat ja kogu lugu. Ei suuda ära tõestada, laske vabaks.
Ma ei taha arutleda selle üle, et tänasel Riigikogu liikmel oli võimalus mitte kandideerida; et Keskerakonna juhtidel oli võimalus koostada valimisnimekiri nii, et antud kandidaat ei saa nimekirjas olulist kohta; kuidas leidusid 289 tubli Kalev Kallo poolt hääletanud tubli inimest, kuigi puhtantropoloogiliselt oleks huvitav nii mõnegagi neist vestelda; ja kõige lõpuks ei taha ma arutleda selle üle, miks Keskerakonna noored ja tugevad juhid Jüri Ratas, Kadri Simson Mailis Reps veavad kaasa taaka üheksakümndatest, kus poksiliit ja selle hilisem pikaajaline juht (2000-2008) Kalev Kallo omas täiesti selgelt ja ühemõttelist kokkupuudut allmaailma tippudega.
Teisipäevane ehmatus oli suur. Loodetavasti äratas see Keskerakonda ennastki. Vastasel korral hakkavad valitsuse taburetid kõikuma sõltumata sellest, mida teeb karismaatiline koalitsioonipartner. Väidan, et kõik EKRE-meeste reljeefsed mõtted kokku ei maksa midagi võrreldes selle konkreetse kaasusega, katsega kaaperdada Eesti õigusriik.
Meelis Kubits
Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (65)
