See juhtus kuumal suvepäeval keset Manhattani kõrghooaja tavapärast elu.
Surmani tüdinud kohalikud püüdsid välja kannatada võõrkeelset massi, mis valgus nende peale nagu paks ja kleepuv kissell. Turistid seisid sabas, et sõita liftiga mõne kõrghoone tippu, seisid sabas, et sõita liftiga mõne teise kõrghoone tippu, seisid sabas, et näha oma silmaga maalitud konservsupipurke. Nad seisid sabas, et sõita Vabadussamba saarele või saada sealt tagasi, seisid sabas, et pääseda Times Square’ile ning pärast sealt välja, seisid sabas, et hankida pilet mõnele Broadway etendusele, seisid takso-, burgeri- ja sõõrikusabas. Ning need, kes sellest kõigest kurnatuna tahtsid veidi üksinduses jalga puhata, seisid sabas mõne Central Parki hõivatud pargipingi juures, mis pidi välja kannatama kõik need kohale lennutatud eri rassist taguotsad.
Niisiis, äsja kirjeldatud päeval levis linnas kõmu mingi valge asjanduse kohta, mis läheneb meritsi otse Suure Õuna suunas. Uudis ise tundus nii tobe ja naeruväärne, et sellesse suhtuti kollektiivse kergemeelsusega. Ent kui higise rahakõlina saatel oli möödunud järjekordne toimekas nädal, seisis korraga 15. kai ees, Brooklyni silla vahetus läheduses, ei rohkem ega vähem kui jäämägi. Faking suur jäämägi.
Informatsioon jäämäest levis tiheasustatud territooriumil nagu pidurdamatu viirus. 24 tunniga olid nakatatud kõik. Kogu East Riveri kallas ujutati uudishimulikest üle. Linn jooksis sedavõrd tühjaks, et äkki, keset päist päeva, ulgusid Manhattani kõledal tänavaruudustikul vaid üksikud nördinud tuulepöörised, keerutades tolmusel asfaldil kaunite logodega kujundatud prahti. Huviliste puudusel keerasid muuseumitöötajad oma asutused lukku, et kiirustada teadagi kuhu.
“Mida perset!” libises üle paari miljoni huulepaari sadades erinevates keeltes. Qué mierda! מה לעזאזל! Wat die fok! 什麼他媽的! Što jebat́! Jne.
Aga asi oli kogu seda vandesõnade ühislaulu rohkem kui väärt. Kohale ujunud jäämägi kõrgus poolde taevasse, ähvardades soodsa tuule korral lammutada Brooklyni silla. Üllatuslikult puudus inimeste seas paanika. Vaadati tõtt kaugelt kohale triivinud sinkjasvalge hiiglasega ja tunti, rinnus värelev uhkus, justkui oldaks vastamisi mingi kolossaalse sõnumiga, mis mõeldud vaid väljavalituile.
Nii seisti ööpäev. Jäämägi püsis kohal nagu vaikiv jäine tulnukas. Inimesed tema vastas, südamed pekslemas, telefonid täis pildistatud. Möödus teine päev, tuulevaikuses. Kolmandal päeval tuul muutus ja jäämägi hakkas vaikselt külge pöörama. Keskpäevaks avanes kaldal seisjatele ahhetama ajav pilt. Keset valget mäge, suurel terrassimõõtu astangul, lamaskles pirakas jääkaru, jalad sündsusetult laiali, ja lakkus… No lakkus, mis ta lakkus, kõigest ei pea kirjutama.
Rahvas elavnes. Teiste seas New Yorgi loomaaia direktor, kes haistis lisaks vängele metslooma haisule ka võimalust rahateenimiseks. Oma vaimusilmas kasseeris ta kokku jooksnud inimprahilt kümneka per face. Tulemus pani ta otsaesiselt higi pühkima.
Karu lasi end imetleda, vaatas enesekindlalt vastu, pikk sinine keel ripakil. Ta oli küll pirakas, ilmselt isane, aga kõhnavõitu. Agressiivsusest märke polnud. Loom lesis lõdvalt oma jäisel voodil ja uuris loiult publikut.
Nii möödus mõni tähendusrikas tund. Varsti hakkas inimeste seast kostma erutatud hõikeid. “Nüüd on see siis käes!” hüüdis keegi. “Kliimasoojenemine!” sekundeeris esimesele teine. “Kliimasoojenemine!” sosistasid miljonid kohkunud suud vastu. “Looja on saatnud meile sõnumi!” – “Oleme selle planeedi tuksi keeranud.” – “Vaadake seda vaest looma.” – “Võib-olla on see maailma viimane jääkaru.”
Inimeste näod muutusid morniks. Pildistamine lakkas. Igaüks neist tundis korraga isiklikku vastutust. Piinlikkusega mõeldi reaktiivlennukitele, kiirmoele, kaloririkkale toidule, ülekaalule ja ökoloogilisele jalajäljele. Üks puhkusel viibiv serbia korvpallur langetas pilgu oma number 56 Nike Air’i tossudele. Paljud punastasid. Ainult loomaaia direktor ujus hasartselt vastuvoolu. Tema peas puhusid võidufanfaarid.
Korraga huilgasid kusagil sireenid. Rahvas taandus vilkurites limusiini ees, mis parkis end otse kaile. Autost väljus Al Gore ja kuvas kaasaskantavale pannoole graafiku CO2 hulga kasvust Maa atmosfääris. “Me peame õppima uutmoodi elama!” skandeeris härra Gore ruuporisse. “Selleks, et lahendada kliimakriis, peame alustama demokraatia kriisist!” Plaksutati ettevaatlikult. Teiste seast trügis esile mustanahaline proua isetehtud plakatiga “Maha kriis!”. Gore noogutas talle tänulikult ning jätkas: “Lõpp valelikule poliitikale! Lõpp naftaajastule! Antarktika sulab ja ujutab meid peagi üle!”
Kogenud esinejana tegi ta siinkohal dramaatilise pausi. Haudvaikus. Ning äkki, kellegi vali ja kärisev naer. Kes naeris? Kes söandas? Inimesed vahtisid ümberringi, Al Gore’i vasak silm tõmbles mitu korda. Naer sumbus köhaks, kuni vaikis lõpuks.
“Ma olen Arktikast”, ütles keegi kähiseval häälel. Kõigi pead pöördusid jäämäele. Jääkaru ajas end vaevaliselt tagajalgadele. Kurnatusest toetas ta küünarnuki jääseinale, seistes nüüd justkui baarileti ääres.
“Kuulge, lollikesed,” tegi karu käpaga etteheitva žesti. “Mis ila see on. Ma olen teid eluaeg imetlenud. Teie olete selle planeedi edumeelne vedur. Mis jalajälg, mis kliimasoojenemine? Kõik on ju hästi ja tänu teile aina paremaks läheb.
Arvate, et mulle meeldib külm? Kamoon! Kas teie tahaksite iga päev hüljest süüa? Teate te üldse, kui rõvedalt too maitseb? Sarnaselt teiega tahan ma head ja mugavat elu. Ega ma niisama siia ei sõitnud. Teate, kui paljude teadlastega ma aastate jooksul olen kohtunud, näinud, kuidas iga jumala kord on neil kaasas mõni uus tehnoloogiline vidin. Arvate, et on lihtne olla tunnistajaks inimkonna aina tuure koguvale progressile? Teie lendate Kuule, mina püüan hüljest. Teie lendate varsti Marsile, mina püüan hüljest. Valus. Te ei saa meid mängust välja jätta. Meie tahame ka. Nii et lõpp soigumisele. Uskuge mind, nafta on hea, plastmass lausa super. Muide, nutikamad Arktika linnud punuvad oma pesad plastkiust, mis tähendab, et nad ei pea neid igal aastal uuesti ehitama. Üks pesa igaveseks. Aga teie siin tunnete häbi oma kilekottide pärast. See on meie ühine planeet. Me tahame oma osa kasumist.”
Rahvas kuulas hiirvaikselt. Al Gore plõksis närviliselt ruupori lülitiga. Neegrinaine oli langetanud plakati. Karu jätkas.
“Ma tean, immigrandid ei meeldi teile, aga ma luban rahvamajanduses ausalt kaasa lüüa. Andke mulle vaid soe kohake loomaaias ja ma tõotan, et lõbustan teie külastajaid meeldejääval viisil. Tahate lapsikut nalja, pritsin teid basseiniveega. Tahate kangemat kraami, tooge mulle suur valge emane. Naturaalne värk, null teesklust.”
“Õige jutt!” hüüdis loomaaia direktor lähemale trügides. “Meie võtame teid enda hoole alla, härra karu. Meie tagame teile inimväärsed tingimused. Loomadel on selleks samasugused õigused nagu meil. Eks me kõik ole ju ühed loomad, kas pole. Loomaaia direktor vaatas vaimustunult ümberringi. Mida te sööte, härra karu?”
“Noh,” kohmetus jääkaru ja vaatas alla kaile. Limusiini roninud Al Gore oli jätnud oma naisfänni tobedalt ringi vahtima. Karu köhatas. “Nagu kõik suured ja valged isased, ei ütleks ma ära ühest matsakast neegrinaisest kord nädalas.”
NB! Edasi avaldab kirjandusrubriigis lühijutte ja novelle. Huvi korral kirjuta: hello@edasi.org
