“Jõulud ollakse ikka ju perega, kuidas nii, et sina ei tule?!”, sõitles vanem naine telefonis kedagi mu ees poejärjekorras. Tundus, et oma järeltulijaga.
Naine üritas erinevaid abituid argumente tuua, ent teiselpool telefoni otsas järeleandmist ei tulnud ning ühel hetkel oli ta sunnitud alla andma. “Nojah, eks sa ise tead…”, katkestas ta kõne ja hakkas löödul ilmel korvist lindile laduma korraliku õhtusöögi jagu tavaari. Mul oli temast üsna kahju. Paljudes peredes üksteist nähaksegi vaid pühade ja sünnipäevade ajal, sest ei jätku aega või viitsimist kohale sõita ja suhelda.