“Jõulud ollakse ikka ju perega, kuidas nii, et sina ei tule?!”, sõitles vanem naine telefonis kedagi mu ees poejärjekorras. Tundus, et oma järeltulijaga.

Naine üritas erinevaid abituid argumente tuua, ent teiselpool telefoni otsas järeleandmist ei tulnud ning ühel hetkel oli ta sunnitud alla andma. “Nojah, eks sa ise tead…”, katkestas ta kõne ja hakkas löödul ilmel korvist lindile laduma korraliku õhtusöögi jagu tavaari. Mul oli temast üsna kahju. Paljudes peredes üksteist nähaksegi vaid pühade ja sünnipäevade ajal, sest ei jätku aega või viitsimist kohale sõita ja suhelda.

Minu pere on väga väike, sugulasi põhimõtteliselt ei ole, seetõttu olen asendanud need laiahaardelise sõpraderingiga. Seetõttu on pühadel kokkusaamine eriti olulise tähtsusega. Kui ilm lubab, siis maamajas Vormsil, kuhu juba sõitmine teeb sündmuse eriliseks või siis ema juures Tartus, mis on alati tagasilend lapsepõlveradadele.

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)