Ma ei tea veel, mis seal õieti juhtus, sest ei jälgi uudiseid. Aga küll ma päeva jooksul inimeste käest teada saan. Inimesed armastavad rääkida halbu uudiseid. Või õieti juba tean ka: nägin siin Helsingi Eurohosteli fuajees (luulekirjastajad pole rikkad, nemad juba sind kuhugi Scandicusse ei majuta; aga magada saab Eurohosteliski) Iltasanomate esiküljel suuri koledaid musti tähti: NOTRE-DAME PALOI… Milleks mulle veel detailid? Neid toodab mu fantaasia isegi rohkem kui vaja.
Ja mida mul selle kohta öelda on? Mitte midagi. Tragöödiad ei vaja meie kommentaare. Ja eriti maotu on see varjatult parastav kaastunne ja õpetamine tarkades arvamuslugudes, mis kõik nüüd ilmuvad, maailmast kaduvatele ajalehtedele taas kord ajapikendust andes. Kes ma olen, et hakkan pariislasi või Prantsusmaa valitsust õpetama, seletama neile nende eksitusi, andma nõu? Nad pole minult seda küsinud. Olen siis vait. Tragöödiate ees kas ollakse vait või tegutsetakse. Kui saadakse ja võidakse midagi teha. Mina siin oma Eurohosteli rohelise uksega mungakongis ei saa ega või.
