Marko Mihkelson: Berliini müür lagunes lõplikult Ukrainas

Berliini müür. I Foto: Unsplash

Kui ma 1993. aasta kevadel esimest korda Postimehe ajakirjanikuna Ukrainasse tööreisile sõitsin, polnud mul vähimatki aimu sellest, kui olulised on selle riigi iseseisvuspüüdlused Eesti tulevikule. Alles eelmisel nädalal Kiievi julgeolekufoorumiks valmistudes viisin kokku palju suurema pildi ning väidan nüüd, et just Ukraina omariikluse taastamine 1991. aasta sügisel oli üheks peamiseks väliseks eeltingimuseks Eesti hilisemal liitumisel NATOga.

Ukraina rahumeelne, demokraatlik ja samas poliitiliselt kindlameelne otsus lahkuda Vene impeeriumi koosseisust 1991. aasta lõpukuudel ning sellele järgnenud vabatahtlik loobumine tuumarelvadest on kokku võrreldav Berliini müüri langemise tähendusega, mis avas tee paljudele Euroopa rahvastele oma vabaduse ja julgeoleku kindlustamiseks läbi sisenemise Euro-Atlandi julgeolekuruumi. Võib isegi piltlikult öelda, et Berliini müür lagunes lõplikult Ukrainas.

Kui Nõukogude Liit oleks juba 1991. aasta sügisel läinud jõuga Kiievile kallale – aga see võimalus oli väga reaalne -, ja ühes sellega surmanud kiirelt Ukraina omariikluse idee, poleks punasega looritatud Vene impeerium sellisel kujul lagunenud ning Balti riikidel oleks olnud palju keerulisem või isegi võimatu pääseda läänemaailma kaitseallianssi.

Pole välistatud, et Ukraina vabanemiseta poleks NATO ega ka Euroopa Liit üldse laienenud.

1991. aastal leidus Läänes küllaga neid liidreid, kelle meelest status quo säilitamine Nõukogude Liidus olnuks parimaks lahenduseks julgeolekualase stabiilsuse hoidmiseks Euroopas. Euro-Atlandi julgeolekuarhitektuuri säilimine ja laienemine võlgneb tänu ka Ukraina rahvale.

1. detsembril 1991 panid enam kui 28 miljonit Ukraina kodanikku ehk 92,3 protsenti  referendumil osalenutest oma jah-sõnaga aluse iseseisva riigi tekkele. Seejuures hääletas Krimmis Ukraina iseseisvuse poolt 54, Sevastoopolis 57, Luganski ja Donetski oblastites 83 protsenti referendumil osalenutest. Need olid võrreldes Ukraina teiste piirkondadega madalaimad numbrid, kuid selgelt siiski riigi iseolemist toetavad. See viis lõplikult Nõukogude impeeriumi lagunemiseni sama kuu lõpul.

Vene impeeriumi taandumine lõi võimaluste akna Ida-Euroopa riikidele, kes 1989. aasta revolutsioonide järel olid asunud taastama demokraatlikke õigusriike. Praegu tajume väga hästi, kui lühiajaline see ajaaken tegelikult oli ja kui kiiresti see sulgus. 2004. aasta oli Eestile sisuliselt viimane võimalus pääseda NATO liikmeks. Vaevalt neli aastat hiljem kasutas Venemaa juba sõjajõudu riigi vastu, kes soovis liitumist NATOga. Gruusia on siiani viiendiku ulatuses Vene okupatsiooni küüsis.

Ja siis tuli Ukraina ja 2014. aasta. Kurjakuulutavad varjud tõusid idast Ukraina kohale juba kaugelt enne seda, mil küsimuse all oli riigi esimene väike samm lõimumisel Euroopa Liidu suunal. 2008. aastal oli ju Venemaa president NATO tippkohtumisel Bukarestis külalisena korraldanud retoorilise lausrünnaku Ukraina vastu, keeldudes oma naabrit tunnustamast ühtse ja iseseisva riigina. Siis vaatasid Lääne liidrid sellele laamendamisele läbi sõrmede. Mõned on jäänud seda tegema veel tänagi, kui Ukraina on oma vabaduse nimel peetavas kaitsesõjas kaotanud tuhandeid oma kodanikke.

Päev, kui ma viimati Kiievis julgeolekufoorumil esinesin, ei möödunud idarindel taaskord ohvriteta.  Ukraina merejalaväelane Volodõmõr Lõsakivski oli ainult 27-aastane, kui ta suri vaenlase tankitõrjeraketi plahvatuses saadud haavadesse. Mõkolajevi oblastist pärit noormees teenis 35. üksikus merejalaväe  brigaadis. Samal päeval, 11. aprillil hukkus vaenlase rünnakus Mariupoli lähedal 29-aastane õhudessantväelane Roman Tšõbinejev. Ta oli 79. õhuründebrigaadis allüksuse komandör. Ainuüksi selle kuu esimese kahe nädalaga on oma kodumaad kaitstes hukkunud 8 ja saanud haavata 25 Ukraina kaitseväelast.

Mul ei lähe siiani meelest see krõbekülm jaanuariöö 2014. aastal, kui me Jaanika, Tiidu ja Veikoga Ukraina kunagise kaitseministri ja äsjase presidendikandidaadi Anatoli Grõtsenko saatel viibisime Kiievi kesklinnas Maidanil, otse Väärikuse revolutsiooni südames. Seal valitses mingi väga eriline fluidum, mida ma esimest korda tajusin aastaid-aastaid tagasi kauges Tšetšeenias.

Inimeste silmis, olekus ja sõnades oli tunnetada ehedat surmapõlglikkust vastukaaluks aateid ja vabadusi matvale tumedale jõule.

Seda kogemata on väga raske mõista, mis ja miks on Vene impeeriumiga toimunud ja jätkuvalt toimumas ja kui oluline on just Ukraina vabaduse kaitsmine. Need inimesed seal ei murdunud, ükskõik millised ka poleks olnud nende isiklikud motiivid surmale silma vaadates. See oli murdepunkt, millest Ukraina, ma väga loodan, enam kunagi tagasi ei pöördu.

Eeloleval pühapäeval valitakse Ukrainale presidenti

Suure tõenäosusega saab selleks telekoomik Volodõmõr Zelenski, kellest endast ja veel vähem tema meeskonnast on laiemale avalikkusele väga vähe teada. Rääkisin hiljuti Kiievis mitme Ukraina ajakirjaniku ja analüütikuga, et aimu saada, mida Zelenski endast kujutab. Nende ühine arvamus ei innustanud. Zelenski on figuur, kes võib sobida Ukrainat lammutavale Venemaa presidendile Putinile. Igatahes teevad ettevaatlikuks üksikud nimed, kes Zelenski selja taga täna paistavad.

Pärast presidendi- ja sügisel eesootavaid parlamendivalimisi muutub Ukraina sisepoliitika ilmselt palju kaootilisemaks ja võib nii luua eeldusi riigi lõhenemiseks. Ainus vastujõud sellisele arengule võiks kohalike vaatlejate sõnul olla rahvuslikult meelestatud poliitilise ühisrinde tekkes. Selle üheks võimalikuks liidriks võib tõusta presidendivalimisi kaotav Petro Porošenko, kuid oma võimalusi otsivad nii Julia Tõmõšenko, Arseni Jatsenjuk või isegi Svjatoslav Vakartšuk.

Porošenko hääletatakse maha eelkõige sellepärast, et inimesed ei tunneta oma isiklikus elus suuri muutusi paremuse poole. Ukraina on Euroopa vaesemaid riike, kus samas lokkab korruptsioon. Just korruptsioon oli üheks peamiseks põhjuseks, miks paljud tulid 2014. aastal Maidanile oma surmapõlgust väljendama.

Ukraina liidrid teavad vähemalt sõnades päris hästi, mis on nende riigi arengus ja rahvusvahelise toetuse hoidmisel suurimaks probleemiks. Ja nad teavad sedagi, et Ukraina kodanikuühiskond on tänaseks nii tugev, et suuri kannapöördeid ei kannata inimeste valulävi välja. Seepärast saab ka Zelenski lähikond aru, et Ukraina suundumust läänemaailma täieõiguslikuks osaliseks on võimatu suuremate kaotusteta tagasi pöörata.

Kiievi julgeolekufoorumil rääkisid mitmed lääneriikide esindajad taaskord dotseerival toonil sellest, kuidas toetus Ukrainale ei ole piiritu.

Mõtlesin selliseid sõnavõtte kuulates, kuidas küll pole maailma suur muutumine ja sealhulgas ka Ukraina roll selles nendele kohale jõudnud.

Esiteks, nagu loo alguses kirjutasin, on meil vaja mõista vaba Ukraina geopoliitilist tähendust kogu läänemaailma arengule viimase veerandsajandi jooksul. Teisalt oleks äärmiselt lühinägelik tõrjuda Ukrainat üksnes selle pärast, et sealsed poliitikud ja oligarhid ei suuda piisavalt kiiresti kohaneda demokraatliku õigusriigi peenete ja sageli pikaajaliselt juurduvate mehhanismidega. Läänel ei tohi olla luksust täna tõrjuda kedagi ei lühemas ega ka pikemas perspektiivis, kes tahavad ja on valmis olema meie väärtusruumi osa ja kaitsjad.

Ukraina on demokraatlikul arenguteel kui pikal ja väsitaval maratonirajal. Katkestamiste ees ei ole ka pärismaratonis keegi kaitstud. Ometi teeb raja läbimise lihtsamaks teadmine, et kusagil seal kauguses on päästev finišijoon. Meie kohus on aidata Ukrainat tema raskustes ja näidata lõpuks, kus see joon asub.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (35)