Kümme aastat tagasi, kui minu esimene semester Whartoni õppejõuna oli läbi saamas, tuli minu vastuvõtule üks tudeng. Ta istus maha ja puhkes nutma. Ma hakkasin oma peas veeretama mõtteid, mis võisid ajada kolmanda kursuse tudengi nutma: tüdruksõber jättis ta maha, talle esitati plagiaadisüüdistus vms. “Ma sain just oma esimese A-miinuse,” ütles ta väriseval häälel.
Aastast aastasse vaatan ma suure murega, kuidas tudengitel on kinnisidee saada kõik A-d. Mõned ohverdavad selle nimel oma tervise; mõned on isegi püüdnud kooli kohtusse kaevata, kui nad pole suutnud seda eesmärki täita. Kõik on astunud perfektsionismisekti, olles veendunud, et suurepärased hinded on pilet, mis tagab pääsu eliitkoolide magistri- või doktoriõppesse ja tulusad tööpakkumised.