Siim Pütsepp: mida Eestlane tahab & mida kõik riigi uutjad otsima peavad. Milleks maailmale Eestlane?

Eestlane on kõva leiutaja, näiteks on ta leiutanud Eestlase. Küll peab tõe huvides mainima, et seda sakslase kaasabil. Saime üheks rahvaks üsna hiljuti ja ülepeakaela. Kujuta ette, sinu tuhande aasta pikkune lugude mälu ütleb, et oled näiteks Ugalane. Aga siis jõudis kätte 19. sajandi keskpaik ja pidid koos Virulaste ning veel mitmete teistega vaat, et üleöö hakkama Eestlaseks. Selge see, et nõnda rapsides uue ja tundmatu asja kallal, ei pruugi kõik ideaalselt välja tulla. Mida räägivad Eestlase kohta tema riigi vapil olevad kolm sinist leopardi?

Mida tähendab Eestlase jaoks riik emotsionaalses mõttes? See jaotub kaheks põhiosaks: isamaa ja emakeel. Isamaa on koht, kus Eestlane saab toimetada omatahtsi ja olla iseenda peremees. Emakeel tähendab keskkonda, kus räägitakse tema keeles. Koht, kus räägitakse lugusid, mis teda lõbustavad, õpetavad ja innustavad. Lugusid, millega ta on üles kasvanud ja mida jutustab ka oma lastele.

Eestlaste üheks lugude aluseks ehk põhiomaduseks võib lugeda jonnakust ja mässumeelsust, mõelgem või rahvuskangelasele Kalevipojale. Need on märksõnad, mis viitavad riskijulgusele ja individualismile. Suurepärased omadused, millega eristuda ja leida oma tee globaliseeruvas maailmas, mis on suunatud kollektivismile ja turvalisusele.

„Juba eestlase välimus osutab kindlameelsele mehele, keda ükski orjapõli ei ole suutnud päriselt maha murda ning kes tagasihoitud raevus ootab silmapilku, kunas ta saab vääritud kütked puruks rebida. Kui ükskord peaks üldine revolutsioon need maad oma türannide väljakannatamatust rõhumisest vabastama, oleks eestlane kindlasti esimene ja ägedaim rahvajuht, kes rahvapartei eesotsas vabaduse ja isamaa kätte võidelda aitaks. Seda hirmuäratavat inimest, kes külmalt ja kaalutletult kättemaksule mõtleb, peaksid sakslased kõige rohkem kartma. Ta on tiiger, kes praegu vaikides oma ahelaid pureb, aga kui ta hetke näeb, mil ta võib vabaks saada, lömastab ta keevalise rahuga kõik, mis talle ette jääb.“ – Karl Feyerabend, 1797

Eestlane on nagu umbrohi, väike, visa ja metsik. Kusjuures võimeline juured alla ajama väga erinevates tingimustes Siberist Austraaliani. Täna on ajaloos hetk, mil saame jälle kasvada vabalt. Kuid miski on mäda. Eestlane pole rahul oma riigiga. See on muutunud tema peas arusaamatuks sunniorganiks, millekski võõraks, millega peab võitlema. Või on selles lihtsalt pettunud. Eestlase üks põhiküsimusi on täna: kas me sellist Eestit tahtsimegi? Eestlane ei ole õnnelik. See ei tohi nii olla!

Eestlane ei taha riiki. Ta tahab isamaad ja emakeelt. Kuigi esmapilgul tunduvad need olevat üks ja sama, on tegu vastanditega. Riik on ratsionaalne territoriaalne haldusmasin, mille tööriistadeks on poliitilised ideoloogiad. Isamaa ja emakeel on aga indiviidikeskne emotsionaalne tunne. Ainuke põhjus, miks Eestlane üldse riiki kannatab, on geenimälus olev seik Lembitu ajast, mil killustatuna olime lihtne saak.

Nii istumegi täna lõhkise küna ees. Riik loob Eestlasele stabiilsust ja korda, ent selle pakkumiseks on tarvis kontrolli. Aga Eestlane tahab hoopis vabadust ja iseolemist. Nii tekib tunne, et riik teeb meile jõuga head. Ta on justkui üle hoolitsev ema, küll “söödab” vägisi tasuta transpordiga, küll võtab vendadelt välja teenitud “kommid” ja jagab kogu külaga. MIKS? Seda küsimust tuleb küsida iga partei esimehelt, MIKS on vaja Eestlasele rohkem näiteks sotsiaaldemokraatiat, vihkamist või lõputut liberalismi? Kas need teevad ta õnnelikuks?

Riigireformijad, peenhäälestajad ja muud haldushundid. Ja kõik teised, kellele meeldib rääkida ratsionaalselt numbrite keeles. Eestlast ei tee õnnelikuks vähem riigikogulasi (või noh, korraks teeb) ega riigi paksus või auklikus. Õnn on emotsionaalne rahuldatus.

Eestlase emotsionaalsed vajadused on seotud pigem individuaalsusega.

Meid paeluvad märksõnad nagu (vanarahva)tarkus, (loodus)lapsemeelsus ja uudishimu. Mõtlemine, avastamine ja unistamine. Sisekaemus ja üksiolek. Seejärel võiks rääkida mässamisest, muutmisest ja riskijulgusest. See kõik kokku on see isamaa ja emakeel ehk vabadus. Aga riik pakub meile hoopis hoolitsemist ja valitsemist ehk kontrolli. Selge see, et sellises suhtes jääb rahvas emotsionaalse rahulduseta ning pole mingit vahet, kuidas riik ennast peen- või jämehäälestab. Sa võid kaasale iga päev kottidega kulda koju tassida, aga kui sa temaga tangot ei tantsi, siis teeb ta seda varsti mujal. Riigireform peab tulema, aga esmalt mentaalsel tasandil. Ainult arvude keeles rääkimine näitab emotsionaalset impotentsust.

Eestlane on sündinud ettevõtja!

Lubasin esimeses osas, et pakun ka lahendusi, mitte ainult ei jutusta. Teame nüüd, et Eestlane tahab kokkuvõtvalt vabadust. Ja see on suund, mida kõik uutjad riigi juures otsima peavad. Mis teeb Eestlase vabaks? Üks asi on näiteks ettevõtlus? Hiljutises uuringus tuli välja, et 29% Eestlastest asutab ettevõtte, et saada iseenda peremeheks. 25% sellepärast, et muuta hobi tööks. Tuleb tuttav ette? Isamaa ja Emakeel, vabadus, ise peremeheks olemine. Kusjuures veelgi tähenduslikum oli Balti sõpradega võrdluses ettevõtete asutamise arv: Eestis 21 947, Leedus 11 378, Lätis 10 094. Võrrelge neid nüüd suhestatuna rahvaarvu.

Kõlab ilusti. See ilmestab hästi meie vajadust mõtiskleda, ise nokitseda ja unistada. Miks mitte ka muuta maailma, panna proovile oma meisterlikkust ning avastada seeläbi iseennast. Aga miks siis ei võiks Eestlane olla sõna otseses mõttes sündinud ettevõtja? See kõlab nagu kandev lugu. See räägib, et Eestlane on hakkamasaaja, tegija suhtumisega, aktiivne ja võimeline maailma jätma oma jälgi.

Kujutage ette, et Eesti oleks riik, mis annab koos isikukoodiga uuele ilmakodanikule ka ettevõtte.

Ja mitte lihtsalt niisama ettevõtte, vaid kodanikufirma, mille eesmärgiks on võimaldada Eestlastel lihtsasti ja mugavalt olla iseenda peremees ehk õnnelik ja võibolla teenida ka raha. Õnn ei peitu rahas, küll võib raha peituda õnnes.

See ettevõtlusvorm on tehtud nii lihtsaks, kui üldse saab. Aktiveerimine käib ühe nupuvajutusega internetis, mida teevad näiteks kõik 7. klassi õpilased koos õpetajaga. Just, selle ettevõtlusvormiga võib alustada juba 14-aastaselt. Sellega toimetamiseks ei pea omama raamatupidajat ega jahmerdama maksuametiga. Kogu sissetulekust läheb automaatselt näiteks kolmandik riigile ning mis ülejäänust saab, on kodaniku enda asi, ostab ta siis majoneesi, rinnahoidjaid või investeerib uutesse vahenditesse, mida töödelda ja müüa. Liiga naiivne? Liiga lihtne? Tänased (meie enda tehtud) seadused ei võimalda seda? Tõenäoliselt ületatavad raskused.

Täna koosneb paljude Eestlaste elu närusest palgast, mitmetunnisest bussisõidust, halli näoga kaasast, kasvatamata lastest, sest nende jaoks ei jätku lihtsalt aega. Tema ainus rõõm on loto, ainuke riiklik teenus, mis täna annab lootust ja usku. Aga tegelikult oskab see Eestlane võibolla hoopis meisterlikult kasvatada tomateid või hoolitseda loomade eest. Kududa imetabaste mustritega salle või küpsetada liha. Aga võibolla tahab ta ühel päeval ühte teha ja teisel teist. Ennast otsida, teostada ja olla valikutes vaba. Tema hing, rõõm ja huvid on seal, mis ei pruugi mahtuda äriplaanide ja finantsarvestuste ning päris ettevõtete loomise maailma. Ja nii on jätkuvalt tema keha vang välismaise korporatsiooni tootmisliini ääres. Eestlane on ori oma Isamaal. Laskem ta vabaks!

Jutustan teile loo sündinud ettevõtjate riigist.

Tänu sellisele võimalusele on ettevõtlus ja sellega kaasnev mõtlemine tuleviku Eestlasele pärisosa. Tuule on saanud tiibadesse ja naeratuse näole mitmed koogimeistrid, nikerdajad, pillimehed, kunstnikud ja kõikvõimalike muude ametite/hobide esindajad, kes täna näiteks on ainult bussijuhid või rahvusvahelises võileivatehases juustu saia vahele panijad. Tänu uuele ettevõtlusvormile on vähenenud oü-tamine. Maksuamet saab enam tegeleda suurkorporatsioonide mahhinatsioonidega. Paljud tänased ühemehefirmad on kasutanud ülimalt lihtsat ja kodaniku õiguspärast võimalust teenida iseendana, läbi oma oskuste, tulu ja teha sellega, mida tahab. Vabadel kodanikel on riigiga kokkulepe, sina aitad mul ennast teostada ja kui see peaks mulle raha tooma, annan mina osa sellest sulle.

Ettevõtlusesse on lisandunud kümneid tuhandeid väikesi tegijaid, kes oma igapäevatöö kõrvalt saavad ametlikult (makse makstes) tegeleda hobidega ja neist omakorda sajad on aja jooksul liikunud edasi nö päris ettevõtlusesse. Tuhanded noored teevad tööd näiteks Austraaliast, aga on jätkuvalt Eestiga seotud. Töötatakse väiksema koormusega ja panustatakse enam kogu- või ümbruskonda. Paljud on otsustanud väiksema sissetuleku ent rahulikuma elutempoga maapiirkondade poolt. Seal, kus on nende isamaa.

Taastatakse vanaisade talusid. Neil on enam aega laste jaoks, enesekindlust ja julgust. Pealehakkamist, vastutustunnet ning kõike muud, mida pakub peremehe roll. Peale päevatööd ei tegele ta teleka ees poliitikute peale kisamisega, vaid nokitseb selle kallal, mis teeb teda õnnelikuks. Kuid, mis kõige tähtsam, rahvas tunneb, et riik on tema jaoks, mitte tema riigi jaoks. Rahvas saab ise otsustada ja riik annab selleks võimalused. Ja see ongi üks meie ühistest lugudest – oleme sündinud ettevõtjad. See lugu ja lahendus arvestab meie eripäradega ning aitab muuta Eestlast endaga rahuolevamaks, mida ei paku ükski tänane enamlevinud poliitideoloogia.

Oot, aga praegu saab ju ka nii!

OÜ asutamine võtab aega 5 minutit. Igaüks võib teha! Seal on suur vahe, kas see roll on sulle antud ja sa oled maast madalast sellega kasvanud või sa pead selle rolli võtma ilma igasuguse ettevalmistuseta. Kuningaid kasvatakse oma ameti jaoks sünnist saadik. Nende maailmapilt on hoopis teine, kui tavakodanikel. Ja siis kardadki, et tööandja saab haisu ninna, et raamatupidaja tahab kohe raha, mida pole, et maksuamet paneb su kohe kinni, kui oled mingi vea teinud ja veel sada asja, millest sul pole õrna aimugi. Mentaalne barjäär, hoolimata näilisest lihtsusest, on täna väga suur.

Eestimaa ja Eestlane säilib kui rahvas tunneb, et on vaba ehk peremees. Tal on mida hoida ja arendada ning seeläbi mille eest vastutada ja seista! Nagu näiteks täna seistakse Tartu kandis oma jõgede ja metsade eest.

Eestlane ei taha riiki, vaid Isamaad ja Emakeelt.

Oleme Eestlase kirjeldamiseks üles korjanud järgmisi märksõnu: jonnakus, mässumeelsus, tegutsemisvajadus, uudishimu, iseseisvus, mõtlikus ja lapsemeelsus. Need viitavad individuaalsusele ja teatavale riskijulgusele. Need on meie kultuurilised/loomuomased eripärad. Need on suurpärased omadused, ent selle teatav varjukülg on meie oskamatus suhelda, teha koostööd ja olla muidu sotsiaalselt ontlikud. Kuna täisväärtuslikus inimeses on olemas kõik omadused, siis järgmises osas vaatamegi lähemalt just seda maailma.

Muide, rääkides veel „meie“ vapi kaslastest. Kui omal ajal toodi siinmaile kass, siis maarahvas andis talle nimeks Saksa orav. Rohkem iseendaks olemist!

„Milleks maailmale Eestlane“ artiklisarja eesmärk on püüe mõista kollektiivset Eestlast, aru saada, mis teda närib ja seeläbi tuua taas naeratus selle jonnaka ja mässumeelse, ent avastamishimulise ning mõtiskleva lapsemeelse olendi näole.

Siim Pütsepp

Siim Pütsepp

Siim Pütsepp on viimased 18 aastat oma elus tegelenud brändide sünnitamise, tapmise ja aretamisega ehk kokkuvõtvalt lugude loomise, jutustamise ja kirjutamisega ettevõtete eesmärkide saavutamiseks. Minu deviisiks on: kui sa ei müü lugu, müüd hinda. Kusjuures see kehtib kõikides eluvaldkondades. Esivanemate juttude järgi saarlane, võroke, lätlane ja juut ehk kokkuvõttes Eestlane. Loe artikleid (5)