Mulle väga meeldivad naised! Muidugi mu oma abikaasa, mu oma tütar, mu oma ema, aga mul on ka palju naistest sõpru ja mõttekaaslasi. Tihti leian ma end seltskonnas vestlemas pigem naiste kui meestega.
Mäletan kunagi aastate eest üht reisi Marimaale, olime koos Hasso Krulli ja Kauksi Üllega ühe kohaliku kunstniku vanemate juures Mari külakeses. Seal oli kombeks, et naised istusid tagatoas ja mehed olid õues trepil ja rüüpasid suurest purgist puskarit. Ühel hetkel ma ei jõudnud enam juua ja läksin tuppa naiste seltskonda. Ilmselt nii kohalike meeste kui naiste silmis kandsin end sel hetkel maha. Hasso pidas aga kenasti vastu, kuid see-eest oksendas järgmisel hommikul kartulimaa otsas.
Eriti selgelt tunnen ma rõõmu naistest, kui ma sõidan taksoga. Mu kogemused meestaksojuhtidega on sageli ebameeldivad, nad on tihti tüütult jutukad ja suitsu järgi haisevad. Aga kui juhiks on naine, siis on ta peaaegu alati kas vait või meeldiva jutuga, ei sõima kaassõitjaid, ei tee ise hullumeelseid manöövreid, ei sea mu elu ohtu ja lisaks pole neil võidunud vuntse, nahkvesti, mida õige vanakooli taksojuht ei võta ööselgi seljast. Ja ka muusika mängib naiste taksodes kordi vaiksemalt või on raadio ka päris kinni. Just eile pidin ma sõitma kaks korda taksoga ja mõlemal korral olid juhtideks naised ja ma tundsin, et ikkagi on olemas keegi, kes mind hoiab.
Aga kas see tähendab, et ma ise oleksin naisi alati ja tänuga osanud hinnata?
Olen ma oma ema piisavalt aidanud, kui ta tuli bussiga koju, mõlema käe otsas peaaegu vastu maad vajunud kilekotid toidukraamiga? (Mäletate veel neid piimapudeleid, hapukoore- ja majoneesipurke! Huh, need kaalusid tonne!) Kas mul on olnud piisavalt häid ja ilusaid sõnu oma naise ja tütre jaoks? Kas ma olen oma raamatutes kirjutanud piisavalt naistest, loonud oma näidendites huvitavaid ja uhkeid naisrolle? Vastus on: Ei! Ma olen alati küll veidi põlglikult lugenud neid raamatuid, vaadanud neid lavastusi, kus laiutavad keskealised mehed, ajavad olulist juttu, arutavad maailma küsimusi, aga naised on kusagil lavasügavuses ja nende roll on täita lava oma iluga. Aga kui ma vaatan päris ausalt enda sisse, siis ma olen ise samasugune šovinistist kirjanikutossakas. Paradoksaalne on aga see, et kohtudes oma lugejatega, nähes teatrisaalis publikut, on need minu lugejad just naised!
Vaadates ka viimaseid valimistulemusi, kui riigikogusse saab rohkem naisi kui kunagi varem, kui tulevane peaminister saab olema naine (president juba on), ja veel tark ja ilus naine, siis peagi võime silmitsi seista matriarhaadiga, mis ehk polekski väga paha, kui oled naine.
Seega, et tulevik oleks helgem, peaksid kõik mehed naistega suhteid paremaks muutma juba täna, tegema kingitusi ja pillama komplimente.
Ka mina tahan midagi kinkida.
Alustades romaani Neverland kirjutamist võtsin vastu otsuse, et seal peab olema 50% naisi ja 50% mehi. See on lõbus ja samas ka nukker lugu tavalistest inimestest ja nende vahelistest suhetest. Ja need on keerulised. Neljal peategelasel on kõigil sellega suured raskused. Kuidas üksteisega ei saada hakkama, aga teineteiseta ammugi mitte. Keskealisel mehel Margol näiteks on lihtsam aru saada hakklihast kui oma naisest. Tema abikaasal Elinal on tunne, et ta on elanud alla oma võimete ja tahab viimaks ometi oma eluga midagi ette võtta ning hakkab looma üht isesorti taksofirmat. Margo ema Leena on endine näitleja, kel ei jää enam tekst pähe ja ta lahkub teatrist ning hakkab oma sugupuud koostama. Leena mehe suguvõsaliinis on nii mõndagi kahtlast ja hämarat. Neljas peategelane on Roman, kes soovib olla üle kõige eestlane ja pooleldi ta seda ongi, kuid kõik teised peavad teda venelaseks.
Naistepäeva puhul ja ajal on raamat Apollo raamatupoodides poole hinnaga.
