Alan Adojaan: naised

Naised. Kui mul paluti täna naistest kirjutada, siis see mõte esimesest hetkest peale kohe üldse ei meeldinud. Naistest kirjutada on nii libe jää, et väga üksikud teravate sulgede ja küüntega kirjutajad jäävad sel jääl püsti ning liuglemas kedagi näha on ikka väga harv juhus. Väga lihtne on sel teemal armetult kõhuli käia, rapsida tühja ja endale ning ka teistele piinlikkust valmistada.

Täiesti garanteeritud, et mõni naine solvub, kuidas temast kirjutati ja teised solvuvad et neist üldse ei kirjutatud. Et no oleks kasvõi siis kirjutanud halvasti, aga näe tõbrast – ei maininudki. Taevake, kas ma olin tema elus siis t ä i e s t i tähtsusetu seinapragu? Kindlasti keegi mõtleb, et ai põrsas, või siin kirjutad minust jaah… Vot kui mina vaid viitsiks kirja panna paar rida, küll siis kõik saaks teada milline tegelane sa ise veel oled. Keegi ei aimagi, mihuke see Adojaan tegelt, eraelus on. Või noh okei aimavad, aga tõendeid – tõendeid ei ole.

Niiet see on väga ohtlik miiniväli, mida mööda uhkelt astuda. Sa võid ühe A4-ga solvata endiseid naisi ja praeguseid korraga hingepõhjani. Võid kaotada sõpru ja leida uusi vahvaid vaenlasi. Äratada vana viha ja lahti kiskuda haavasid, mis suurte pingutustega said kokku traageldatud. Seega kui hoolid endast ja teistest, siis tead – ära kirjuta naistest. Veelgi parem, ära isegi räägi neist. Kui just pead siis räägi nende endiga. Otse näost näkku ja ainult neist endist. Sest naistega teistest naistest rääkida on sama libe jää, ei maksa üldse üritada, kui väga täpselt ei tea, mis teed. Võib konte murda.

Muidugi on ka ohutuid naisi, kellest rääkida.

Näiteks võin ma uhkelt rääkida oma vanaemast, kes pool sajandit Vormsi rahvast tohterdas või emast, kes on ka ikkagi täitsa rauast naine. Ei, vist ikka terasest, siiani pole rooste läinud. Või näiteks Miina Härma legendaarsetest naisõpetajatest. Neist võiks keegi lausa raamatu kirjutada. Eredaid vanakooli tegelasi oli seal palju. Näiteks vene keele õpetajanna proua Krjukova, kellel oli suhtlemises poistega vaid kaks äärmust, kas armastas ta sind ülevoolavalt, oma tohutute tisside vahele litsudes ja tagumikust näpistades või tahvlilapi, kaardikepi ja võtmekimbuga pekstes ja sõimates kasvatades. Kogu keskkooli vältelt õpetas ta vaid Puškinit, tolle luulet, armukesi ja elulugu. Ning vahepeal korraldas konjakiga rikastatud teeõhtuid lastele. Suurepärane naine. Tänu temale armastan siiani Vene kirjandust. Peale Puškini muidugi, toda ma jälestan. Ja kardan naisi ka natuke. “Ženžina kak tank”, öeldi tema kohta. See lause iseloomustab muidugi paljusid vene naisi, muuseas.

Oli legendaarne õpetaja Eiman, keda kartsid kõik, kaasa arvatud teised pedagoogid. Sellist ranguse ja paindumatuse õhkkonda nagu tema sajandipikkustes tundides pole enam elus kohanud. See oli vist ka ainus tund, milleks ma natuke õppisin, kujutate ette. Tagantjärgi on raske selgitada, miks kõik teda nii hirmsalt kartsid, aga mõnel inimesel on selline aura lihtsalt. Me üritasime ette kujutada teda ka eraelus ning absoluutselt kõik olid kindlad et tegemist on vanatüdrukuga, kes ei suhtle mitte kellegagi ja tegeleb ilmselt nõiakunstiga või sööb väikseid lapsi. Peale kooli lõpetamist selgus, et tal on ka pere ja lapsed ja tegemist on täiesti normaalse inimesega. Lõpuaktusel nägin teda isegi ühe suunurga naeratamas, uskumatu! Aga see oli ilmselgelt selle pärast, et mina tema elust lahkusin igaveseks. Ausõna, õpetajad tõid mulle lilli tänutäheks, kui lõpetasin, sest neil läks elu palju palju kergemaks.

Tuleb tunnistada, et mu parimad sõbrad on samuti naised.

Vahest isegi on juhtunud, et mu elukaaslased on mu parimad sõbrad. Seda küll väga harva, aga paar korda on vedanud. Midagi pole teha, meestega räägid sa ikkagi meestejutte. Pealegi empaatiast nõretavaid Eesti mehi, keda huvitab teise mehe hingeelu, pole just palju. Sõpruse vorme muidugi on palju ja erinevaid ja kõigiga ei peagi asju arutama. Naised on muidugi nii sotsiaalsed olendid, et kohati läheb keeruliseks kõigi vahel oma aega jagada ja hoolitseda, et keegi ilma ei jääks ja piisavalt tähelepanu saaks. Alati on keegi vaeslapse rollis ja kuskilt tuleb ohverdusi teha. Aga inventuuri teha ja ühestki sõbrast loobuda ka ei raatsi.

Nonii. Tundub, et vingerdasin selle naistest kirjutamise kohustusest edukalt välja! Proua Krjukova on juba ammu Puškini juurde läinud ja kui proua Eiman elus on, siis Edasit ta ilmselt ei loe, tema loeb Beowulfi ja Shakespeare’i pigem. Teistest ma targu ei rääkinud, niiet kõik peaks ohutu olema. Aga need kellest ma ei rääkinud, neile ühe sõnumi annaks ikka edasi. Ma armastan Teid kõiki. Keda rohkem, keda vähem. Mõnda hästi-hästi mikroskoopilises koguses, aga ikkagi armastan. Aitäh, et olete mu elu teinud värvikaks seikluseks – elagu naised!

Alan Adojaan

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (35)