Viimase aja sündmused spordivallas on moraali, süü ja kasu teemad tõstnud taaskord ühiskondlikku tähelepanuorbiiti. Võtaksin arutada, miks seekordne ilmsiks tulnud pettus on meie üldsust niivõrd selgelt puudutanud, pannes tundma nõutust, nördimust ja isegi viha. Süü oma raskuses on praktiliselt ajatu, seega ei pretendeeri ma sündmuste ajakorrektsele järjestamisele, vaid analüüsiksin inimlikku külge ja võimalusi lahenduseks.
Ei nõua eriti suurt pingutust, et meenutada mõnda rasket, süüga koormatud hetke lapsepõlvest. Sisse visatud aken, varastatud õunad, lõhutud mänguasi – kõikide üleastumiste hind on emotsionaalselt salvestunud ja toob sama tunde esile veel nüüdki, aastakümnete pärast. Süü asub väikesesse inimesesse elama arengu käigus, see on vajalik tema enda juhtimiseks ja ühiskonnas elamiseks, suhete hoidmiseks teistega. Süütunne on laiemalt moraalsuse või eetika süsteemi osaks, mida elu pidevalt arendab ja lihvib.
Hannes Kuhlbach
Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (67)
