Viimase aja sündmused spordivallas on moraali, süü ja kasu teemad tõstnud taaskord ühiskondlikku tähelepanuorbiiti. Võtaksin arutada, miks seekordne ilmsiks tulnud pettus on meie üldsust niivõrd selgelt puudutanud, pannes tundma nõutust, nördimust ja isegi viha. Süü oma raskuses on praktiliselt ajatu, seega ei pretendeeri ma sündmuste ajakorrektsele järjestamisele, vaid analüüsiksin inimlikku külge ja võimalusi lahenduseks.
Ei nõua eriti suurt pingutust, et meenutada mõnda rasket, süüga koormatud hetke lapsepõlvest. Sisse visatud aken, varastatud õunad, lõhutud mänguasi – kõikide üleastumiste hind on emotsionaalselt salvestunud ja toob sama tunde esile veel nüüdki, aastakümnete pärast. Süü asub väikesesse inimesesse elama arengu käigus, see on vajalik tema enda juhtimiseks ja ühiskonnas elamiseks, suhete hoidmiseks teistega. Süütunne on laiemalt moraalsuse või eetika süsteemi osaks, mida elu pidevalt arendab ja lihvib.
Väikelapse süütunne erineb täiskasvanu süütundest, olles äärmuslikum, karmim, kohati väga raskesti talutav. Arengu teel lapsest täiskasvanuks kasvab ka inimese sisemine moraalikompass, hakkavad eristuma pooltoonid õige ja vale vahel. Eristub suurema ja väiksema kasu mõistmine, mida arengupsühholoogid mõõdavad lastele jutustuste esitamisega, kus küsitakse umbes nii, et kas on lubatav murda sisse apteeki, et varastada kallist ravimit, mille ostmiseks raha pole, kui sellega õnnestub päästa pereliikme elu. Alla 10-aastased on kategoorilised – ei tohi mingil juhul. Vanemad lapsed võtavad aluseks suurema kasu/kahju ning leiavad, et sellisel puhul on vargus õigustatud, kuigi muidu taunitav tegevus. Kavalamad lisavad veel, et kui vahele ei jää, võiks aeg-ajalt ikka näpata, ja mitte ainult apteegist.