Peeter Jalakas: õnnelik olla on inimõigus ja kohustus

Peeter Jalaka uusim projekt “Jaik” on Von Krahli panus kodumaa juubeliks. | Foto: www.vonkrahl.ee

Von Krahli teatri asutaja, lavastaja Peeter Jalakas on käivitanud suurprojekti “Jaik”, mis kiikab lähitulevikku. Temaatilised loengud, lavastus, suur loominguline meeskond – mis on aga teatri võimalused ühiskondlike murrangute ja kriiside ajal? Iiris Viirpalu uuris Peeter Jalakalt tema arvamusi tänase Eesti ja kunsti kohta.

Hetkel töötad suurprojektiga “Jaik”. Mida see endast täpsemalt kujutab ja mis oli nii suure lavastusprojektiga tööle hakkamise ajendiks?

“Jaik” on Von Krahli panus kodumaa juubeliks. Ühtlasi sai meil Von Krahliga hiljuti täis veerand sajandit eksistentsi. Need on lähtekohad, millelt vaatame järgmise 25 aasta suunas. Mingis mõttes võtame kokku oma senise kogemuse ja valmistume uueks pöördeks. Kaasa teevad kõik erinevad Krahli generatsioonid ja omamoodi juhatame sisse järgmise perioodi. Ma arvan, et võin öelda:  kõik tänase eesti teatri suundumused on mingil hetkel Von Krahli laboratooriumis moel või teisel läbi proovitud. See on olnud hirmus põnev. Ja põnev on olnud ka näha, mis neist võtetest edasi on saanud. Mõni on osutunud tänaseks päevaks enesestmõistetavuseks, mõnda ei taha väga meenutadagi. “Jaikis” tahame kasutada neid kõiki.

JAIK-i keskmes on periood 25 aastat tulevikus ja ühiskonna ja keskkonna olukord sel tulevikuperioodil. Mõneti on ju tegu teadmatusega – meil on küll olemas teaduslikud prognoosid ja mudelid – ent tegu on siiski ennustamisega. Kuidas kunst teadmatusega suhestub?

Ülihästi. Sellest teadmatusest kunst ju räägibki. Kuigi täna tundub mulle teadmatusest kõnelemine pigem sotsiaalteadlaste ja majandusanalüütikute pärusmaa.

Aga päriselt: teadusest on saanud ju kultuuri meinstriim, peavool. Ratsionaalne ja irratsionaalne on segunenud, ning teaduskirjandus pakub täna samasugust erutust nagu paarikümne aasta eest luuleraamatud. Eks me peame püüdma oma fiktsiooniga püsida samal tasemel, sest igasugune vastuolu kunsti ja teaduse vahel on kadunud. Ja tegelikult ei räägi me midagi uut – sõnastame lihtsalt ümber üht iidvana loomislugu. Koduses kontekstis.

Mille oled endale lavastajana eesmärgiks seadnud?

Ei midagi erilist. Tahan rääkida neist asjust, mis mulle inimesena korda lähevad koos nende inimestega, kellele mina inimesena korda lähen ja neile inimestele, kellele need asjad korda lähevad, millest me inimestena räägime.

Lavastajana tegeled sageli suurte, ajaüleste teemadega, samuti oled mitmes töös (“Eesti ballaadid” jt Tormise muusikale loodud tööd, “Gilgameš”) kasutanud pärimuslikku-mütoloogilist ainest. Kust see huvi? Kas see on seotud sinu vaatega teatrile kui maailmamõtestamise võimalusele või teatri ritualistliku algega?

Mõlemat. Mulle meeldib teatri ja laiemalt kogu kunsti puhul tegeleda teemade ja nähtustega, mis on suuremad, kui sa ise. See kohustab, arendab ja kutsub korrale. Ning õpetab alandlikkust. Minu võibolla pisut arhailine arusaam on, et sul ei ole õigust ega õigustust inimest kodust välja kutsuda lihtsalt selleks, et näidata, kui osavalt sa suudad üht kirjapandud teksti esitada. See ei tekita minus mitte mingisugust erutust, ei looja ega vaatajana. Minu jaoks on esmajoones oluline, et ma mõistan kunstniku (ka iseenda) püüdlusi ja siis see, kuidas need püüdlused (ka iseenda puhul) on õnnestunud realiseerida. See võib olla teatri puhul seotud konkreetse tekstiga, kuid enamasti ei ole.

Teatri puhul tekib kunstiime ikka kollektiivsest loomingust. Mis ongi omamoodi maailmamõtestamise rituaal.

Milline on sinu arvates kunsti roll tänases kapitalistlikus ning meelelahutusele ja kiirele tarbimisele suunatud ühiskonnas ja kultuuris? Teater ja kirjandus peavad näiteks võistlema stream’itavate sarjadega, meid ümbritsevad pidevalt ekraanid ja sotsiaalmeedia, mis häirib süvenemist ja jätab vähem aega vaimsetele ja inimeseks olemisega seotud teemadele …

Kõik muutub. See on budistliku maailmavaate põhipostulaat. Me oleme väetid ega suuda seda asjaolu alati meeles hoida. Aga see on ikka nii olnud. Ent alati on loov vaim leidnud sõnastamatu sõnastamiseks sobiva vormi, formaadi. Ja nii on kunst ennekõike just keerulistel hetkedel olnud see, mis pakub tuge, tasakaalu, usku ja lootust, rääkides tollele hetkele omases keeles asjust, mille faas on pikem inimese elueast. Kui saavutame ühel hetkel surematuse, on see kõik muidugi nonsenss. Igavikus kunsti ei ole. Või täpsemalt – igavikus on kõik kunst.

Praegu on toimumas väga palju murrangulist: keskkonnakriis, rändekriis, juba pikalt on juttu väärtuste kriisist Läänes. Kas ja mida saab kunst (või teater) sellises kontekstis muuta? Kas inimesed vajavad murrangulistel aegadel, kui tuleb väga palju hoiakuid ja seni kehtinud süsteeme ümber mõtestada, rohkem või teistsugust kunsti?

Kriisid on elutsükli loomulik osa. Aitavad meelde tuletada, mis on päriselt oluline. Nii indiviidi kui ühiskonna skaalal. Kas kunst aitaks mingit kriisi ära hoida või leevendada? Ei, seda ta ei suuda. Kunst saab küll seda märgata ja sellele viidata, kuid ära hoida – paraku mitte. Küll saab ta kriisiolukorras anda lootust ja usku millessegi, mis meist suurem.

Milline näib sulle Eesti ühiskonna hetkeseis? Millised on murettekitavad, millised rõõmustavad tendentsid?

Meie peamised probleemid on ühised kogu Euroopa, täpsemini küll kogu selle regiooniga, mida oleme harjunud kutsuma Lääne ühiskonnaks. Vananev ühiskond, vähenev konkurentsivõime, puine ja kasvule orienteeritud rahandus ning ühise narratiivi puudumisega kaasnev süvenev killustumine. Euroopa ainuke šanss tänases maailmas on olla tugevam, mis lihtsustatult tähendab efektiivsemat juhtimist, see omakorda aga suuremat tsentraliseeritust ja see paraku veelgi suuremat rahulolematust liikmesriikide „mittekindlustatud“ gruppide seas. Prantsusmaa ja Itaalia on ses osas head näited. Kollased vestid olid ju midagi palju enamat, kui maksutõusuga seotud protest. Pigem maapiirkondade raev haritud linnaeliidi vastu. Itaalia seisab suure kriisi lävel, me keegi ei tea, mis on Brexiti tõelised tagajärjed. NATO jaoks on korralikud pähklid Ungari ja Türgi. Venemaal on jätkuv tahe ja võimekus külvata efektiivselt segadust ja tigedust oma positsiooni tugevdamiseks.

Kõik see annab hea pinnase lihtsate lahenduste pakkujatele ja kõikvõimalikele meie-nemad-vastandustele. Jõuliselt tekivad liikumised, mille ainuke ühendav tegur on rahulolematus, abstraktne minevikuihalus ja raev. Nii olemegi olukorras, kus kiirelt muutuvas ja süvenevate probleemidega maailmas oleks ainuke ratsionaalne otsus oma eluviisi ja kultuuri säilitamiseks ühte hoida, ent üha suurema kiirusega raiskame oma energiat iseenda hävinguks. Kõike seda näeme väiksemal skaalal paraku ka Eestis. Ühiskonna lõhenemine, suutmatus kokku leppida, süvenev reglementeeritus ja pealesurutud keskpärasus, arutult suur ametnikkond ja aina väiksemad ressursid selle ülalpidamiseks on põhilised küsimused.

Valimistele läheb neli erakonda, mis koos oleks ehk suutnud luua ühe uue, mis võibolla tõesti oleks olnud võimeline kaasa tooma uut hingamist ja värskendama me poliitkultuuri. Ent kuna kokku leppida ei suudetud, jääb enamus neist Riigikogust välja ja see ainuke, mis sinna pääseb, sureb igavusest ja sisemistest vastuoludest. Kurb.

Me ei suuda selgelt välja öelda isegi maailma kõige lihtsamat asja – meie ühiselu korralduse peamine eesmärk on, et me oleksime õnnelikud.

Ning teha oma suured otsused sellest lähtuvalt. Sest õnn teadupärast ei sõltu rahast, vaid ennekõike ühise eesmärgi ja iseenda vajalikkuse tunnetamisest.

Nonii, need olid siis vist need murettekitavad tendentsid. Mis on rõõmustav? Hmm… Rõõmustav on mõistagi see, et hing on sees. Rõõmustav on, et Euroopas pole ajalugu arvestades harjumuspäratult pikka aega olnud sõdu; rõõmustav on, et hoolimata me enesetundest läheb maailmal päris hästi – ükskõik kas vaadata vägivalda, imikute surma, laste haridust, vaktsineerimist, kriitilise vaesuse piiri, üldist hakkamasaamist vms. Täpselt sama käib ka Eesti kohta – tegelikult läheb meil täitsa hästi ja oleme olnud väga tublid. Ehk liigagi tublid. Olgem pigem rõõmsad. Loll ja sisutu üleskutse aga ehk annab skeptik andeks, sest kõlab ju ilusti? Äkki isegi rõõmustab? Ja kui ta juba rõõmustab, siis olgu välja öeldud seegi, et meil on tegelik (olgugi, et teoreetiline) võimalus terve inimkonnana elust todasama rõõmu tunda ja olla õnnelikud. Seada õnn oma esmaseks prioriteediks. Õnnelik olla on inimõigus. Ja kohustus.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (22)