Tistou sõrmed on pealtnäha päris tavalised – roosad või mängimisest kriimud, igati normaalsed sõrmed. Aga kui ta näpud mulda pistab, tärkavad sealt mõne silmapilguga lilled. Nõnda on temast kirjutanud Maurice Druon oma raamatus ,,Tistou, roheliste sõrmedega poiss’’.[1] Tistou võluvägi paneb haljendama nii kohaliku vangla kui ka vaeste linnaosa. Tema külaskäik ja selle tagajärjel haiglapalati täitnud lillemeri annab elutahte tagasi haigele tüdrukule. Lausa narrilt lilleliseks kujuneb aga mingulaste ja tulgulaste vaheline relvakonflikt, sest korraliku sõja rikuvad ära kahuritest purskuvad roosid. ,,Kibuvitsapõõsad, millesse segunes kukerpuud ja ojamõõla, olid oma juured, oksad ja okkalised ning marju täis varred mähkinud mehhanismide ümber ja ka tankid olid muutunud kasutamiskõlbmatuks.’’[2]

Ometi polnud see alati nõnda olnud. Aastaid oli Tistou mänginud, söönud ja toimetanud, trepikäsipuud ja kummikuid katsunud ning silmi hõõrunud ilma, et aasad vohama oleks hakanud. Et maailma paremaks paigaks muuta, pidi ta teada saama, et see on võimalik. Ja lisaks pidi ta seda tahtma.

Esimest korda oli see juhtunud vana aedniku käe all kasvuhoonete juures. Ei mingeid istikuid või seemneid – piisas Tistou sõrmede puudutusest ja mullast kasvasid lopsakad begooniad.

Aednik tunnistas hämminguga imet ning nentis, et Tistou on harukordne roheliste sõrmedega poiss, kelle sõrmed on tõeline looduse kingitus. ,,Vaata, kõikjal on seemned. Mitte ainult maas, vaid neid on ka majade katustel, aknalaudadel, kõnniteedel, plankudel, seintel. Tuhanded, miljardid seemned, mis ei saa idanema hakata. Nad on seal ja ootavad, et tuulehoog nad kuhugi põllule või aeda kannaks. Sageli nad niisuguses kivivangistuses hukkuvadki, suutmata areneda õitsvaks lilleks. Aga kui roheline sõrm neid puudutab, puhkevad nad silmapilk õitsele, olgu nad siis kus tahes.’’[3]

Rohelisest sõrmest, täpsemalt Jumala sõrme rohelusest on juttu ka ühes teises, Tallinna Ülikooli kirjastuses trükivalgust näinud raamatus – Bingeni Hildegardi (1098-1179) kirjadevalikus.[4] See keskaja üks silmapaistvamaid naisi, söakas abtiss ja suure kloostrikogukonna vaimulik ema, nägija ja prohvet, oli oma aja mõjukas arvamusliider ning poliitilise ja vaimuliku rikutuse kriitik. Üks Hildegardi lemmikmõisteid on ladinakeelne viriditas, mida Riina Ruut on tõlkinud haljuseks. See tähistab jumalikku eluandvat väge, elujõudu ja rohelust, värskust ja elumahla. Hildegard ülistab ,,Jumala sõrme rohelust, mille väel Jumal rajas hiilgava viinamäe’’, ning peatselt Püha Rooma riigi keisriks kroonitavat kuningas Friedrichi manitseb ta õiglaselt valitsema, ,,et haljendaks see, mis on põuane ja virguks see, mis magas.’’[5]

Hildegard teab, mida räägib, ja ta nägemused on kooskõlas pühakirjaga. Piiblis on üha ja aina kõnet Jumalast, kes loob uut – kes muudab kõrbe järveks ja põuase maa veelätteiks, nii et viljatud künkad löövad haljendama. ,,Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed.’’ (Jes 43:19)

Jumal on eluvägi. Ning väga sageli, ehk isegi enamasti, kasutab see Eluvägi oma töö täideviimiseks käepikendustena meid, inimesi, olgu selleks tööks siis janunejatele veeklaasi andmine või liigse vee all kannatavate vargamägede kraavikaevamine.

Ma usun, et nõnda nagu Tistou kodulinn oli täis seemneid, mis ei saanud kivipraos või kõnniteedel idanema hakata ning mis vajasid tema roheliste sõrmede puudutust, on kogu Eesti  täis seemneid – potentsiaalseid häid mõtteid ja sõnu, sõbralikke žeste ja naeratusi, loovaid lahendusi, geniaalseid ideid ja tegusid – mis on ootel.

Ja kui haljuse roheline sõrm neid puudutab, puhkevad nad õitsele. Seda tasub uskuda, sest mis mõtet oleks muidu laulda oma isamaale ning ärgitada teda õitsema ja haljendama.

Et ta õitseks ja haljendaks, tuleb meil märgata ja tahta, uskuda, loota ja tööd teha. Meie endi kaudu saab elu vägi voolata välja ja panna seemned idanema, et see maa võiks vilja kanda. Kujutle vaid neid sadu tuhandeid Eestimaa tistou’sid, väikeseid ja suuri, kes otsivad võimalusi kinkida elutahte kaotanutele rõõmu ning panna haljendama trööstitumadki paigad ja hinged! Kui Tistou töötulemusi vaadata, siis on see kahtlemata vaeva väärt,  kuna ka ,,kõige suuremad porisejad lõpetasid porisemise, sest vaatasid ümbritsevat suure mõnuga. Tigedad jätsid tigetsemise ja peksmise.’’ [6] Tõsi, vangivalvurid läksid ilmselt ümberõppele, sest ,,kuslapuu oli kasvades tunginud lukkudesse ning uksi ei saanud sulgeda, kuid vabad vangid ei tahtnudki ära minna, sest neid hakkas huvitama aiandus.’’[7]

Õige pea on vastlapäev ning algab paastuaeg. Paastuda võib ning paastutud on üht-, teist- ja kolmandat moodi. Jumala juhtnöörid Talle meelepäraseks paastuks on aga sellised:

,,Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune: päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked? Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest? Siis ilmub su valgus otsekui koit ja su paranemine edeneb jõudsasti. Sinu õigus käib su ees, Issanda auhiilgus järgneb sulle. Siis sa hüüad ja Issand vastab, kisendad appi ja tema ütleb: „Vaata, siin ma olen!” Kui sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne, kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev. Ja Issand juhatab sind alati ning toidab su hinge põuasel maal; ta teeb tugevaks su luud-liikmed ja sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi ei valmista iial pettumust. ” (Jes 58:5-11)

Head Eesti Vabariigi aastapäeva ja Issandale meelepärast paastuaega!

• [1] Maurice Druon ,,Tistou, roheliste sõrmedega poiss.’’ Kirjastuskeskus, Tallinn 2006. Tõlkija H. Mihkelson.
• [2] ib, lk 132
• [3] ib, lk 44
• [4] Bingeni Hildegard ,,Valik kirju’’, TLÜ Kirjastus, Tallinn 2017. Lk 70
• [5] ib, lk 81
• [6] Tistou, lk 72
• [7] ib.