Annika Laats: Hermione ajakeeraja

Harry Potteri klassiõe Hermione Grangeri teadmistejanu oli nii suur, et ta ei raatsinud ühestki tunniplaanis olevast ainest loobuda. Kooli juhtkond taotles talle Võlukunsti ministeeriumist suure saladuskatte all loa kasutada ajakeerajat. See andis Hermionele võimaluse võtta osa samal ajal toimunud koolitundidest ning eksamitest. Vaid mõni väike salanipp ja ta sai keerata aja tagasi ning minna tundi, mis tegelikult oli juba möödas. Nii suutis ta läbida kaks korda rohkem õppeaineid ja omandada kaks korda rohkem teadmisi kui tema koolikaaslased.

Hermione ajakeeraja tuli meil pojaga jutuks ühel juulikuu õhtupoolikul Karula järve ääres, kui pidime enne Viljandi folgi lõppu asuma teele pealinna poole, sest juba järgmisel hommikul oli tarvis jõuda spordilaagrisse. See on see Eestimaa suvi – tihedalt täis võimalusi ja ahvatlusi, küllakutseid, festivale, kontserte ja laagreid! Kui mitmel korral tekkis endalgi tunne, et tahaks paigale jääda ja nautida ning samal ajal minna edasi sinna, kus juba oodatakse. Tahaks jätta ennast pikutama kusagile puuvarju mõnda rahulisse hetke ning tõtata samal ajal edasi järgmiste ettevõtmiste, kohtumiste ja edasilükkamatute tööde poole.

Meie festivalide, kontsertide ja suveteatrite üliküllus tekitab väliskülalistes sageli hämmingut. Hermione teadmistejanule sarnaselt on meil elamuste janu. Me ahmime enesesse suve ja loodame, et sügispimedatel õhtutel on meil aega mäletsevate lehmade kombel oma elamusi teistkordselt, põhjalikult mäludes läbi seedida. Sest elamusi kogunes ju küllaga. Ja ometi – kui palju kohti jäi läbi käimata! Kui mitmest toredast etendusest, ühislaulmisest või kontserdist tuli loobuda, sest meil ei ole pluusi all rippumas ajakeerajat, mis laseks olla kohal mitmes paigas korraga.

See, et meil ajakeerajat pole, tähendab, et meil tuleb pidevalt valida ja langetada otsuseid – loobuda ühest, et valida teine.

Me liigume lineaarsel kronoloogilisel teljel ja seda telge on vaid üks. Kronos, see antiikne ajajumal, vaatab meile vastu tiksuvalt kellalt ja kalendrist, mis ootab õige pea jälle lehekeeramist. Kronos on see, mis sunnib valikuid tegema. Aga just need valikud, mis sageli on palju raskemad kui valik kahe kontserdi vahel, teevad meist need inimesed, kes me oleme. Võilill ei pea valima, ta lihtsalt õitseb ja on seal, kus ta on. Meie peame valima pidevalt, igal teekäänakul, igal hetkel. Valima, mida võtta ja mida jätta. Valima, kas öelda või jätta ütlemata. Valima, kas olla hea või olla õel.

Ajakeeraja laseks proovida nii üht kui teist. Ajakeeraja lubaks jätta otsused langetamata ning mängida läbi kõik variandid. Me ei peaks valima ega vastutama. Me võiks olla korraga siin ja seal, olla ükskõiksed ja huvitatud, olla ärkvel ja magada.

Aga et Jumal meile ajakeerajat andnud pole, siis ei saa me korraga ütelda ja ütlemata jätta. Ei saa ühteaegu minna ja minemata jätta. Ei saa olla korraga head ja õelad. Ei saa korraga külvata kurjust ja õnnistust. Ei saa oma südant ja ust teise ees nii sulgeda kui ka avada. Tuleb valida. Ja nende valikutega me loome iseennast ning määrame ära selle, kes me oleme. Me vastutame oma valikute ja nendega kaasnevate tagajärgede eest. See eristab meid võilillest, mis ei vali ega vastuta.

Tõsi, vahel tahaks olla nagu võilill – lihtsalt olla, liikumatult, vaid tuulel lastes sasida oma pead. Mitte mõelda, mitte midagi teha, üksnes hingata ja olla. Sedagi on vahel vaja. Siis aga tulevad sellesse tuultest sasitud peasse uued mõtted, unistused ja plaanid ning meenuvad käimata teed ja poolelijäänud tööd. Meenuvad inimesed, kes on ootamas ja kes sind vajavad – nii need, keda sa juba tunned, kui ka need, kellest sul veel aimugi pole.

Inimestena oleme me osa elusloodusest, seotud nii võilillede kui ka võililli mäletsevate sõralistega. See aga, et meil tuleb pidevalt teha teadlikke valikuid, lubab meil elada teadlikult ja ärksalt. See on võimalus kasvada elusamuse poole. Elusamus on sõna, mis pärineb Uku Masingult. Ta nägi selles inimese elu sihti ning mõtet. Ja elu pidas ta mõttekaks siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest.

Elamusi võib olla igasuguseid. Parimad neist äratavad meid üles, aitavad näha maailma uue nurga alt, pakuvad võimalust teravdada oma meeli ja kasvatada empaatiat. Need võivad olla hetked, kui Kronose lineaarsesse kulgemisse sekkub Kairos. Need on erilised hetked, kui aja tiksuv kulgemine muutub teisejärguliseks ning me tohime oma elus kogeda igavikku. Need on hetked, kui taevas on me üle avatud, kui me tohime kogeda Teda, kes on Elu, ning oleme tänu sellele ka ise väga-väga elus. Ma loodan, et igaüks meist koges sel suvel ka niisuguseid hetki. Need on valguse sissetungimise hetked, ja see valgus ning sest valgusest sündiv tänu aitab võita pimeduse meie sees.

Risti kiriku tornis on kaks kella. Ühele neist on graveeritud Pühakirja read: ,,Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus.’’ (Ef 5:14) See pole öeldud neile, kes on juba kalmistule kantud, vaid meile, kes me pealtnäha elame, aga teeme seda kitsilt ja poole vinnaga, võilille moodi ja iseendale. Tõeline elu pole aga ju selline – elu, mille Looja meile kinkinud on ja jätkuvalt kinkida tahab. Tema igatseb näha oma lapsi elamas intensiivselt, teadlikult ja ärkvemal eilsest; elamas siin ja praegu, õnnistust külvates ja headust jagades. Sellises elus on midagi ajatut, aegadeülest. Selles on Jumalariik kogetav juba nüüd, meie keskel.

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (15)