Juba mõned nädalad on ilmamustritest peegeldunud vihjeid, mis pannud tihased ja puukoristajad innukalt häälitsema. Isegi inimene on ärganud oma tehismaailma tuimusest uutmoodi tundega. Lumi on veel maas ja kohati langevad ka miinuskraadid talvistesse äärmustesse, kuid sees valitseb midagi sellist, mis ei vasta enam välisele. Paljudel juhtudel vallandab see tugeva kevadigatsuse, millele iga täiendav lumesadu mõjub üsna traagiliselt.
Erinevalt inimese ootavast ellusuhtumisest leidub looduses väga otsusekindlaid karaktereid, kes järjestikuste sulailmade mõjul oma saatusele vastu astuvad. Näiteks kohtan lumistel rabaväljadel üha enam karvaseid kevadkaruslasi ehk rahvakeeli päevakoeri, kelle jaoks on uus elufaas juba alanud. Seal pole mingit mingit mõtlemist või veel vähem tagasiminemist, uued tingimused on loomisel ja nende laineharjal tuleb sõita või surra.
Romet Vaino
Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (88)
