Asjade kokku pakkimine on alati masendav. Õigemini on vist masendav see tunne, et midagi saab läbi. Lõpeb ära. Ükskõik, kas see on siis hea või halb asi, inimese loomusesse on nähtavasti sisse programmeeritud, et igasugune algus on hea ja lõpp halb.
Tohutult on vahepeal asju tekkinud. Mingisugust olmelist mudru. Igal pool üle selle hiiglasliku maja, mis on olnud meile koduks nüüd juba ei rohkem ega vähem kui täpselt neli kuud. Kuidas kogu see justnimelt mudru nüüd kõik kottidesse saab ja mis sellega meie kitsas Tallinna korteris peal hakata, pole õrna aimugi. Ja kuidas me üldse seal Tallinna korteris peale siinset luksuslikku majaelu hakkama saame…?