Kanada on olnud minu jaoks elu aeg müstiline paik. Kui ma väike olin, siis aeg-ajalt ilmus meie postkasti mõni ümbrik, kus olid peal hästi ilusad postmargid ja kiri “Canada”. Vahel oli ümbrikus lihtsalt kiri, vahel aga mõni niisugune postkaart, et tundus, nagu see oleks pärit mingist teisest galaktikast.

Mäletan, et sain ükskord niisuguse kaardi, kus oli peal lumememm ja päkapikk, aga need ei olnud mingid tavalised lumememm ja päkapikk, vaid – täiesti ruumilised! Et kui paned sõrme pildi peale, siis on tunne, et see läheb lausa lumememme sisse. Ja õde sai sama ümbrikuga kaardi, mille peal olid kitsed lumises metsas ja see oli samasugune ruumiline. Kuigi jah, tundus, et minu oma oli natuke isegi ruumilisem…

Kaardi taga oli peenikeses kirjas jutt, milllest ma mäletan ainult lauset, “kui suuremaks kasvad, siis teed endale ise samasuguse uhke lumememme”. Ja et “soovib vanaisa Torontost”. Ja veel mäletan ma, et see kaardi tagumine külg, kuhu jutt oli kirjutatud, nägi välja nii et see oleks nagu paberiga üle kleebitud ja selle minule mõeldud jutu all on veel mingi teine jutt. Vanemad arvasid, et ju neil seal ei olnud raha uut kaarti osta, eriti veel niisugust uhket ruumilist kaarti, nii et nad lihtsalt kleepisid mingi vana ja juba kasutatud kaardi üle. Mina ei osanud tookord midagi arvata, sest kui vanemad juba nii arvasid, ju see niimoodi siis ka oli. Praegu tagantjärele mõtlen, et äkki ikka ei olnud päris nii ja mis tekst sealt alt ikka sedasi õrnalt läbi kumada võis… Aga mõistatuseks see paraku jääbki, sest kõik need ilusad välismaalt saadetud kaardid läksid meil mingil hetkel müstilisel moel lihtsalt kaduma.

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (99)