Eesti vabatahtlik Merlin Palestiinast: tänutunne ja tähelepanu. Kohalik elu maailmas

Pereema Neven õpetas traditsiooniliste pirukate tegemist.

Oleme harjunud sildistama ja nende siltide põhjal oma arvamust ja suhtumist kujundama. Enne Palestiinasse Dheisha põgenikelaagri lastele joogatunde andma sõitmist taheti mind veenda, et seal on ikkagi sõda ja see pole turvaline koht. Küsiti, et miks ma sinna üldse lähen. Iseenesest hea küsimus, ega mul paremat põhjust polnudki, kui et tahtsin mingit teistmoodi elu näha, tunda ja kogeda.

Kui ma rohkem uudiseid vaataksin või loeksin, leiaksin võibolla sama, aga ma läksin heausklikult oma uudistevabas mullis, ilma hirmuta. Minu jaoks oli üllatus isegi see, et Palestiina on Iisraeli poolt okupeeritud ala ning palestiinlased peavad Iisraeli pinnale jala tõstmiseks eriluba taotlema. Isegi erakorralise arstiabi saamiseks – piiripunktides on sõdurid, kes jätavad inimesi surema, sest neil pole luba piiri ületada. Ei saa muidugi sõdureid süüdistada, kui neile on maast madalast õpetatud, et araablased on halvad. Ja kui palju meiegi neid sildistame küll rätipeadeks, küll terroristideks. Iisraellastele tehakse selgeks, et Palestiina territooriumile minek on ohtlik ja see on neile keelatud. Kuid kui turist tahab Petlemma kirikusse ja jõulukuuske vaatama minna, pole seal midagi ohtlikku (Petlemm asub Palestiina territooriumil). 

Müür Iisraeli ja Palestiina piiril.

Siiski, hinnangutest ja eelarvamustest seoses moslemitega: minu maailmapilt muutus kolm nädalat koos moslemitega elades paljuski avaramaks. Araabia kultuuris on küll palju maskuliinsust, kus põhiline sõnaõigus perekonna asjade üle otsustamisel jääb mehele, aga samas näitavad mehed suurt austust naiste vastu. Mees koputab alati enne koju sisenemist – juhuks, kui abikaasal peaks naissoost külalisi olema. Nii et kui võõrad naised on katmata peaga, jõuavad nad ennast enne mehe sisenemist salli või loori taha peita. Koduses atmosfääris on nad aga inimesed nagu iga teinegi ning kannavad täiesti tavalisi rõivaid. Nende riietumisstiil muidugi ka sõltub sellest, kui sügavalt usklikud nad on. Mõni katab ainult pea, teised aga kannavad maani ürpe ning kolmandad varjavad ka näo.

Peres, kelle juures elasin, ei katnud pereema ennast kunagi kodust välja minnes. Ta ütles, et talle lihtsalt ei meeldi see. Petlemm on selles osas ka natuke liberaalsem, kuna seal eksisteerib kõrvuti rohkem erinevaid usundeid. Kui me aga läksime külla mind majutava pereisa vanematele Hebronisse, mis on kõigest pooletunnise sõidu kaugusel, viskas naine endal salli üle pea, kuna seal ei aktsepteerita mitte kaetud olemist. Seetõttu ei meeldi talle ka Hebronis käia. 

Sellest, kui palju ennast riietega katad, ei sõltu aga see, milline inimene oled. Ja ilmselgelt ei tee „rätipeaks“ olemine kellestki veel terroristi. Palestiinlased on minu silmis väga külalislahke rahvas. Mulle öeldi juba teisel päeval pere juures elades, et kui ma kunagi veel Petlemma satun, siis mul on kodu olemas ja rõhutasid, et kindlasti nende juurde läheksin. Ja sama külalislahkuse osaks sain nende naabrite juures.

Sain osaks ühest suguvõsast, mitte lihtsalt ühest perest.

Ma elasin kortermajas, mis oli justkui väike kommuun. Tundus, justkui kõik teadsid teineteise elust kõike ja kõik suhtlesid omavahel nii, nagu oleksid sõbrad. Ühel hommikul tuli väike viieaastane naabritüdruk meie korteri ukse taha, helistas kella ja kuna ma olin ainuke, kes ärkvel oli, avasin talle ukse. Ta astus sisse, käes kilekotike. Ta proovis mulle araabia keeles selgeks teha, et ta saadeti millegi järele, aga ei mõistnud mina teda ega tema mind. Saatsin ta kirjakesega tagasi koju ning hetke pärast tuli ta vastusega tagasi, kus oli „Good morning! She wants potatoes“. Arusaamise mure oli lahendatud, aga kus kohas see pere oma kartuleid hoiab?! Tundsin, kuidas mul on ebamugav, sest ma tahtsin tüdrukule kartulid anda, aga selleks pidin hakkama võõra kodu kappe läbi tuulama. Nende jaoks oli see aga täiesti normaalne, et tüdrukule kartuleid otsisin.

Naabrid olid niivõrd avatud ja sõbralikud, et tihtipeale sai nende juures kohvitamas käidud. Pereisa rääkis oma tööst ülikoolis ja kuidas sinna sõtmine võtab mitu tundi, kuna teatud piiripunktidest ei tohi ta läbi minna ning seetõttu peab sõitma mööda pikemat teed. Nende lahkuse, avatuse ja sõbralikkuse taga on aga palju valu ja pettumust seoses iisraellastega. Aga nad on rõõmsad, neil on ülimalt head ja hoitud peresuhted ning usun, et see hoiabki neid tugevatena. Minu esimesel hommikul tulid minu pereema õed ja vennad ning ema mind hommikusöögi lauda tervitama ning samamoodi olid nad mind viimasel õhtul ära saatmas. Ja loomulikult vahepealsel ajal olin mitte lihtsalt osake sellest perest, kelle juures elasin, vaid terve suguvõsa liige. Nad tahtsid alati, et nendega kaasa läheksin, kui kellelegi külla mindi.

Sain aru, et tõin kaasa teistsugust energiat ja mingil määral vabadust.

Palestiinlastel pole lihtne teise riiki reisida ning minu kohalolu tõi justkui reisimiskogemuse neile koju kätte. Pere juures elamine oli äärmiselt huvitav kultuuride ja traditsioonide tundmaõppimise viis. Pereema Neven õpetas mulle traditsiooniliste pirukate tegemist ning mina vorpisin ühel õhtul aina lastega piparkooke teha. Kui oli suurem pereüritus (mida juhtus päris tihti), söödi justkui vanade eestlastele kohaselt ühest suurest kausist või taldrikult. Potitäis toitu valati ümber suure kandiku peale ning igaüks haaras sealt oma lusikaga kõhutäie. Minu jaoks oli ainult keeruline neile arusaadavaks teha, et ma ei söö liha. Tundus, et palestiinlaste jaoks ei eksisteeri taimetoitlust, sest absoluutselt igaüks imestas ja küsis, miks ma liha ei söö ja mida ma siis üldse söön. Kõik toidud olid valmistatud koos lihaga ning nende jaoks tundus loogiline, et minu probleemi lahendab lihtsalt toidust liha välja nokkimine. Õnneks aga oli neil pea iga toidu kõrvale saia ja hummust ning see oli juba lotovõit.

Vahel tänaval jalutades tundsin ennast filmistaarina. Mitte ainult lapsed, ka täiskasvanud astusid ligi, et uurida, kust ma tulen ja mis mu nimi on. Vahel tundus, et nad suisa rulliks punase vaiba mu ees lahti ja küsiks autogrammi ka. Pärast enese tutvustamist öeldi mulle alati tere tulemast. Eriti vahva oli üks kõrbes elav perekond, kelle juures sai mitmel korral matkamas käies peatutud. Nad pakkusid iga kord lõkke ääres teed ning tüdrukud kutsusid oma tuppa, et mind lihtsalt vaadata. Muidugi püüdsime vestelda ka, aga nende vähese inglise keele oskuse tõttu piirdus see minule suunatud küsimustega: „Mis su nimi on? Kust sa pärit oled? Kas sa oled abielus? Kus Eesti asub?“ Jutu jätkuks puistati mind üle komplimentidega. Üks tüdrukutest pani raadiost araabia muusika mängima ning seepeale tõusin püsti ja ütlesin, et me peaks tantsima. Ideega tuldi kohe kaasa, pandi uksed ja aknad kinni, sest meestele pole ette nähtud naisi tantsimas näha.

Mind pani aga imestama, kui hästi ja vabalt nad ennast liigutasid. Prooviti mullegi traditsioonilist araabia tantsu õpetada. Andsin oma telefoni seina ääres istuvale emale filmimiseks, kuid enne filmima asumist ütles ta: „No Facebook.“ Arusaadav, kui oma pere meestele või sõpradele ei ole ette nähtud sind tantsimas näha, siis ilmselgelt kehtib see ka minu tutvusringkonna kohta.  Huvitav oli veel see, et kui minul olid õhtusel ajal villased sokid jalas, siis kõrbelapsed olid alati paljajalu. Kui tundsin huvi, kuidas nad saavad paljajalu külmal kivipõrandal olla, siis öeldi mulle, et nad naudivad seda, kuna suvel on seal alati liiga palav.

Toidu jagamine on oluline.

Palestiina pere juurde elama sattusin aga laste tantsukooli organisatsiooni kaudu, kus mul oli võimalus vabatahtlikuna joogatunde anda. 6-16-aastased lapsed õppisid neljal päeval nädalas traditsioonilist araabia tantsu, millega käiakse esinemas suurematel pidustustel, pulmades ja isegi välismaal. Organisatsioon on avatud vabatahtlikele igast valdkonnast, et lisaks tantsule pakkuda lastele võimalust kohtuda erinevatest kultuuridest inimestega, kes tahavad anda erinevaid töötubasid, õpetada mänge, käsitööd või hoopis mõnda muusikainstrumenti, aidata ingliskeele õppimisel või mistahes loomingulise või liikumisega seotud tegevusega.

Kuna ma olin organisatsiooni loojaga kirjavahetuses olles maininud, et olen enda jaoks veidi joogat õppinud, palus ta mul seda lastega jagada. Kahtlesin veel viimse hetkeni, kas peaksin seda ikka tegema, sest kogemuse puuduse tõttu ei tundnud ma end enesekindlalt.  Mõni päev enne alustamist, kui planeerimisega tegelesin, otsustasin kõigist hirmumõtetest lahti lasta. Muutsin oma sisemise kõne positiivemaks: kui ma ei proovi, ei saagi ma teada, kas see mulle meeldib või mitte, kas saan hakkama või kukun läbi. Ja vabatahtlikuna võisin seda teha täpselt nii kaua kui tahan ja nii hästi kui suudan. Palju tuge ja julgust andis laste avatud meel ja soe suhtumine. Teadmata täpselt, mis jooga on, ei olnud neil mingeid ootusi ja see omakorda võttis minult pinge maha. Kuna tantsuõpetaja oli kohati üsna range, siis võtsin enda eesmärgiks nende päevadesse jooga kaudu pehmust tuua, mis tunde tasakaalustaks. 

Oli päevi, kus tundsin, et joogatundide andmine pole ikka minu ala kui ka kordi, mil tundsin suurt tänutunnet selle võimaluse eest. Ma jagasin lihtsalt seda, mida ma ise teen, parimal võimalikul viisil. Millegi uuega alustada on alati ebamugav, aga kui oled teinud valiku, siis usun, et on nii sisemised kui välised jõud, mis toetavad ja suunavad. Endasse kriitiliselt suhtumine tuleb muuta eneseusalduseks ja näed, et hirm ei ole seda väärt, et midagi proovimata jätta. Meil on eelarvamus teiste suhtes ja tihti vaatame  eelarvamusega ka iseenda võimetele. Tahan uskuda, et seda hinnangute andmise koodi, nii iseenda kui ka meid ümbritsevate inimeste suhtes, on võimalik lahti muukida. Tahtel, usaldusel ja väikestel sammudel on tohutu edasiviiv jõud! 

Merlin Aug

Merlin Aug

Merlin Aug on õppinud lasteaiakasvatajaks. Hetkel on ta otsustanud jätta elu Eestis mõneks ajaks selja taha ja rännata mööda maailma ja oma südame radu, usaldades elu ning jälgides kuhu ja kellega elu teda kokku viib. “Elan päev korraga, teadmata, mis homne toob. Loon selgust enda sees ja praktiseerin isetut teenimist ehk vabatahtlikku tööd." Loe artikleid (8)