Marko Mihkelson: Iraani lõks

USA president Donald Trump ja Iraani president Hassan Rouhani.

Pühapäevane raketirünnak Bagdadi turvatsooni pihta ajas korrapealt jalule Ameerika Ühendriikide saatkonna, käivitades ohu märgiks alarmi. Saatkonnast mõnesaja meetri kaugusel plahvatanud nn Katjuuša rakett ei vigastanud kedagi, kuid arvestades USA-Iraani vahel kiirelt kasvavaid pingeid, pani see paljusid mõtlema uue sõjalise konflikti võimalikkusest.

Vahetult pärast raketirünnakut säutsus USA president Donald Trump Twitteris: “Kui Iraan tahab sõdida, siis see on Iraani ametlik lõpp. Ärge kunagi ähvardage Ameerika Ühendriike jälle!” Sellele kogunes kiirelt 211 tuhat meeldimist, mis on kordades rohkem Trumpi tavapärastele säutsudele. Meeleolu on selgelt üleval. Viimase arvamusküsitluse kohaselt usub enam kui pool ameeriklastest, et lähiaastatel puhkeb sõda USA ja Iraani vahel. Kuid kas Trumpi ikka otsib sõda?

Iraagi Kurdistani asepeaminister Qubad Talabani, kes on Iraagi endise presidendi Jalal Talabani poeg, kinnitas äsja Tallinnas viibides, et olukord seoses Iraaniga on väga pingeline. Talle meenutab praegune pingete kruvimine väga seda, mida ta koges 2002. aastal diplomaadina Washingtonis töötades, kui USA valmistus sekkuma Iraagis. Sõjamasin oli käima lükatud ja seda ei suutnud enam keegi peatada.

Iraan on olnud Washingtonile pinnuks silmas enam kui 40 aastat. Alates USA Teherani saatkonna hõivamisest 1979. aasta Islamirevolutsiooni käigus kuni tänaseni pole ükski Ühendriikide president suutnud oma poliitikaga mõjutada Iraani kurssi. President Obama küll püüdis otsida lepitust, kuid Iraaniga 2015. aastal sõlmitud tuumaleppel nappis USA-s sisepoliitilist toetust. Trump lubas valimiste eel leppest loobuda ja seda ta ka tegi.

Oluline on tähele panna, et mitte ükski USA ees seisev välispoliitiline väljakutse ei ole tekitanud nii suurt lõhet demokraatide ja vabariiklaste vahel kui Iraani küsimus. Nii Venemaa, NATO, Hiina kui Venezuela teemadel püsib Kongressis üksmeel. Iraani küsimuses mängivad aga korraga nii Trumpi terav kriitika Obama pärandi suhtes ja sellest lähtuvalt demokraatide kaitseasend kui ka Washingtonile kahe olulise liitlase – Iisraeli ja Saudi Araabia survestav hoiak.

Tuumaleppest lahkumise järel on USA samm-sammult eskaleerinud olukorda. Iraani režiimi peamine alustala – Islami revolutsiooniline kaardivägi on kuulutatud terroriorganisatsiooniks, Iraani majanduse nõrgestamiseks on seatud uued sanktsioonid ning regiooni on saadetud lennukikandja Abraham Lincoln ründegrupp ja strateegilised pommitajad B-52. Samal ajal lekkis meediasse vihje, et USA on valmis Pärsia lahe piirkonda saatma Iraani heidutamiseks veel lisaks 120 000 sõjaväelast. Meenutuseks, et alates 2014. aastast on Iraagis kohal 5200 USA sõdurit, kes tegelevad peamiselt Iraagi armee väljaõpetamise ja ISISe vastase võitlusega.

Valimiste eel kuulutas Trump, et tahab USA välja tuua arututest ja kallitest sõdadest. Praegu on ilmne, et Trump seda endiselt soovib ega taha Iraaniga sõda alustada. Suure tõenäosusega loodab Trump käremeelsusega sundida Iraani läbirääkimistele. Trump näib arvavat, et suudab Iraani ähvardades saavutada sama, mis juhtus Põhja-Koreaga. Paraku on selline paralleel väga ohtlik ja võib anda risti vastupidise tulemuse. Vahepõikena võiks lisada, et isegi Venezuela presidendi Maduro ähvardamine pole siiani mingeid tulemusi andnud.

Iraani president Hassan Rouhani omakorda pooldab diplomaatiat ja kõnelusi, kuid mitte sellise surve kaudu. “Praegune olukord ei ole kõnelusteks soodne ja meie valik on vaid vastupanu,” ütles Rouhani USA presidendi ähvardustele vastates. Rouhani teatas 8. mail, et Iraan lahkub kahe kuu pärast tuumaleppest, kui Euroopa riigid ei suuda tagada selle jätkumist. Mõni päev hiljem järgnesid naftatankerite vastased rünnakud Fujairah’ sadamas ning droonirünnak Saudi Araabia naftajuhtme vastu. Samuti on Teheran teatanud tuumaprogrammi eelkäivitamisest, suurendades neli korda kergvee reaktorite võimsust.

Iraanile annab enesekindluse teadmine, et vaatamata ülekaalukale majanduslikule ja sõjalisele jõule napib ameeriklastel täna liitlasi Teherani otsustavaks survestamiseks.

Hiina on juba teatanud, et aitab Iraanil naftaembargost mööda minna. Venemaa hoiab ilmselt pöialt, et USA mässiks ennast kurnavasse konflikti Iraaniga. Euroopa riigid aga loodavad, et suudavad kuidagigi ohjeldada oma peamist liitlast mitte kukkuma Iraani lõksu.

Olukord on väga ohtlik ja ettearvamatu. Washington on teatanud, et iga võimalikku provokatsiooni kas Iraani või tema käsilaste poolt tõlgendatakse kui otsest USA huvide ohtuseadmist ning sellele järgneb otselöök Iraani pihta. Lähis-Idas provokaatoritest kindlasti puudus ei ole.

Trumpi lähimad nõunikud, välisminister Mike Pompeo ja rahvusliku julgeoleku nõunik John Bolton on tuntud väga jõuliselt Iraani-vastaste hoiakutega. Ainus tasakaalustaja on Trumpi enda intuitsioon.

Iraani lõksust pääsemiseks on Trumpil juba praegu väga vähe võimalusi ilma, et tunnistada oma osalist allajäämist. Teheran vähemalt hetkel väljapressimisele ei allu ja nii võib Valgele majale olla ainus võimalus tuumarelvaprogrammi täielikku taastamise takistamiseks anda sõjaline löök.

USA liitlase Eesti vaatenurgast on Iraani ümber toimuvate sündmuste areng mitmes mõttes halb. Esiteks on igasugune tõsisem sõjaline konflikt, kuhu on kaasatud meie liitlased, kaudselt ohtlik ka Eesti julgeolekuolukorrale. Teiseks võib Iraani lõks süvendada märkimisväärselt juba praegugi eksisteerivaid mõrasid Lääne liitlasruumis. Eestile oleks väga halb, kui me peaksime hakkama valima USA ja Euroopa vahel. Kolmandaks on USA sõjaline võimekus juba praegu parajalt välja veninud ning iga täiendav koormus sunnib tegema valikuid. Meile oleks halb see, kui need valikud tähendaksid USA kohaloleku vähenemist Balti regioonist või näiteks Ukraina jõulisemast toetamisest loobumist. Ja neljandaks võimaldaks USA rahvusvahelise autoriteedi kahanemine suurendada Venemaa ja ka Hiina aktiivsust maailmapoliitikas.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (41)