Edward von Lõngus viis Eesti tänavakunsti Euroopasse ja pälvis selle eest isegi välisministeeriumi kultuuripreemia – kus linnaruumi rikastavat tänavakunsti aga näiteks Tallinnas ja Tartus näeb?

Linnapilti kirevust, mitmekesisust – ja mõnedele ametnikele kindlasti ka stressi – toov tänavakunst on Tallinnas järjest enam märgatav. Rääkimata Tartust, kuhu ekstra selle vaatamiseks sõidetaksegi. Eesti Vabariigi 100. sünnipäev ja Euroopa Liidu eesistumine tõstsid kõigi muude tegelaste kõrval esimest korda rambivalgusesse ka tänavakunstnikud.

Eesti tuntumaid tänavakunstnikke on tänaseks kahtlemata Edward von Lõngus ja tema Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal läbi viidud digitänavakunsti projekti “(R)estart Reality”. EV100 juubeliprogrammi raames toimunud tänavakunsti festival Mextonia tõi Eesti avalikku linnaruumi ühtekokku 50 seinamaalingut. Tallinnas, Viljandis, Tartus ja Ahtmes kaeti tähenduslike piltidega ühtekokku 6000 ruutmeetrit ehk 26 seina ja hoonet.

Eesti tänavakunsti tippsündmuse, Tartu festivali Stencibility korraldaja Sirla (Sirje Joala), kes kirjutas ka oma magistritöö tänavakunsti teemal, ütleb küll, et Mextonia ja mõni aeg varem Telliskivi Loomelinnakus Street Art Jami raames loodut oleks õigem nimetada muralismiks, mitte tänavakunstiks.

Erinevalt täiesti vabast tänavakunstist tähendab muralism ikkagi eelnevalt kinnisvara omaniku ja ka linnavalitsusega kooskõlastatud seinamaalinguid ning tänavakunsti puhul oluline absoluutne loominguvabadus ja ka sõnumite kriitiline sisu kipuvad nende kooskõlastuste tulemusena kaduma minema.

Enamuse Tallinna muralite ülesleidmiseks on vaja lihtsalt avatud silmadega Telliskivi piirkonnas ringi jalutada ja siis jätkata Mextonia interaktiivsele kaardile klikkides kunstiteoste, nende asukohtade ja autoritega tutvumist.

Tänavakunst kunstigaleriis

Ehkki oma olemuselt kuulub tänavakunst linnaruumi, on igal pool maailmas ja ka Eestis juhtunud see, et ühel hetkel oli kõigil soov oma töid galeriis näidata ja galeriidel soov tänavakunsti eksponeerida – ja siis see huvi mõlemalt poolt lahtus.

Marika Agu on kuraator ja kunstikriitik, kes on palju tegelenud tänavakunsti ja grafitiga. Neli ja pool aasta tagasi kureeris ta Tartu Kunstimuuseumis näitust „Tüüpilised indiviidid. Tartu grafiti ja tänavakunst 1994–2014”.

“Tegutsedes pealtnäha kusagil vabaduse ja määratlematuse piirimail, püüavad nad oma kohalolu ja näilisusega nihestada linna üldisi toimimisprintsiipe ja sotsiaalset paradigmat. Linna kasutamiseks, selle funktsioonide tarbimiseks ei pea seal ilmtingimata elama – linn on kui lava, millele astudes on võimalik mängida erinevaid rolle ning anonüümselt oma ihasid väljendada,” kirjeldas ta näitust tutvustades tänavakunstnikke.

Selleks ajaks oli juba normaalne leida kunstioksjonitelt tänavakunstnike töid ning ettevõtjatel neid töid tellida, nii igal pool maailmas ja Eestis vähemalt ka Tartus.

Tartu vs Tallinn

Miks sai Tartust tänavakunstike Meka ja Tallinnas pikalt suurt midagi ei juhtunud? Sirla arvates on üks suuremaid põhjusi see, et Tallinnas hakati kohe alguses suhtuma grafitisse kui probleemi, Tartul aga vedas – esimesed seintele tekkinud teosed olid väga head ja ehkki illegaalselt tehtud, ei tekitanud need ei linnaelanikes ega -ametnikes negatiivset emotsiooni.

Grafiti on tänavakunsti liikidest vanim, jõudis Eestisse 90ndatel. “Grafiti ja tänavakunst erinevad kõige rohkem selles osas, millist publikut soovitakse kõnetada,” selgitab Sirla nende erinevust. ”Grafiti on ringkonna sisene mäng. Tähtis on olla nähtav ja oma nime levitada.”

Kuna tänavakunst on muutunud selliseks katuseterminiks nii grafitile, muralismile kui ka tänavakunstile endale, siis Sirla soovitaks üldse viimasest hakata rääkima kui vabast tänavakunstist või iseseisvast tänavakunstist – sest kunstniku loominguline vabadus teeb selle eriliseks ja erinevaks.

Igatahes võeti grafitit Tallinnas samaväärsena kui lihtsalt seintele sodimist ja käsitleti kohe probleemina. Tallinna linna heakorra eeskirja järgi on ka täna kinnistu ja ehitise omaniku kohustuseks heakorra tagamisel kõrvaldada ehitiste seintelt või piiretelt omavoliliselt paigaldatud kuulutused, teated ja reklaami ning kirjutised, kritseldused, grafiti jms.

“Kui siis hakkasid tekkima head tänavakunsti teosed, ei osatud selles midagi positiivset näha,” rääkis Sirla. “Ja kuna Tallinnas kehtib nulltolerants, siis tekivadki reeglina tööd, mida on lihtsalt võimalik väga kiiresti väga suures koguses teha, kunstnik ei taha panustada oma aega, kui töö hävitamise võimalus on nii suur.”

Tartus sattus tänavatele tekkiv kunst aga soosingusse ja ehkki otseselt pole see legaalne ka seal, on tänavakunstnike loomingut algusest peale väärtustatud ning koostatud on ka Tartu tänavakunstikaart.

Sirla toob välja ka selle, et hea tänavakunst ongi kõige parem võitlusabinõu sodimise vastu linnaruumis. Kõige rohkem soditakse tühje pindu, seina katva töö peale kritseldusi tegema minnakse aga kõige harvem.

Sirla ise hindab Euroopa linnades kõige põnevamaks tänavakunsti keskkonnaks Berliini. Tartut hindab ta ka, sest üksikuid häid teoseid võib leida igalt poolt, Tartu on aga tänavakunsti mõttes just terviklik keskkond ja seepärast huvitav.

Tartu teadaolevalt vanim seni säilinud pildiline grafiti “Punkrock zombies” asub Lina tänava endise nakkushaigla kvartalis ning on vaadeldav Turu tänavalt. Selle autoriks on Nyrok City punkbändi liige Edy Maria Remarque, kes väidetavalt kujutles vananevaid punkareid ärajoodud neerude ja maksadega zombidena tänaval tuigerdamas.

Tallinna oma kohta nii ühest vastust ei ole.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (259)