See oli umbes aastal 1990, kui Tartu Ülikooli ajalootudeng ja hilisem õppejõud Juhan Kreem rääkis mulle ühiselamu trepil mõttest, mis teda muigama pani. Ta oli nimelt lugenud Umberto Eco esseed „Elu uues keskajas“, kus autor väidab mänguliselt, et meie tänane maailm pöördub tagasi keskaega. See oli intellektuaalselt väga põnev väide.
Ühe argumendina võrdles Eco äärelinna rikaste elamute teket varakeskaegse olukorraga, kus Rooma patriitsid ehitasid oma kindlusmaju keskusest veidi eemale, samal ajal kui turuplats kuulus juba barbaritele. Eco kirjutas oma teksti 70ndatel aastatel, kus Torino kesklinnas ei olnud ammu enam kohalikke „patriitse“-rikkureid, kes olid kolinud linna ümbritsevatele küngastele, samal ajal kui kesklinn jäi Lõuna-Itaaliast tulnud sisemigrantide pärisosaks. Meile, eesti üliõpilastele, tundus see jutt tookord imelik, sest vanalinnas oleks ju olnud lahe elada.
