See oli umbes aastal 1990, kui Tartu Ülikooli ajalootudeng ja hilisem õppejõud Juhan Kreem rääkis mulle ühiselamu trepil mõttest, mis teda muigama pani. Ta oli nimelt lugenud Umberto Eco esseed „Elu uues keskajas“, kus autor väidab mänguliselt, et meie tänane maailm pöördub tagasi keskaega. See oli intellektuaalselt väga põnev väide.

Ühe argumendina võrdles Eco äärelinna rikaste elamute teket varakeskaegse olukorraga, kus Rooma patriitsid ehitasid oma kindlusmaju keskusest veidi eemale, samal ajal kui turuplats kuulus juba barbaritele. Eco kirjutas oma teksti 70ndatel aastatel, kus Torino kesklinnas ei olnud ammu enam kohalikke „patriitse“-rikkureid, kes olid kolinud linna ümbritsevatele küngastele, samal ajal kui kesklinn jäi Lõuna-Itaaliast tulnud sisemigrantide pärisosaks. Meile, eesti üliõpilastele, tundus see jutt tookord imelik, sest vanalinnas oleks ju olnud lahe elada.

Omas mullis elamine ja keskaeg

Aastad möödusid ja ma pöördusin Eco juurde tagasi. Ajendiks sai „tõejärgse ajastu“ kommunikatsioonitõrge. Mulle tundus, et tõe ähmastumise probleemi lahenduseks ei ole võlukepp, mis ühel päeval võimaldab meil taas ühtses tõekriteeriumite maailmas edasi elada, vaid pigem siseneme paralleeluniversumite ajajärku. Juba praegu näeme ju sotsioloogilistes küsitlustes väga fragmenteerunud ühiskonda. Selle tõestuseks ei ole midagi paremat, kui vaadata inimeste kultuuritarbimise mustrit praeguse sisuliselt absoluutse valikuvabaduse juures. Telekanalite reitingud ütlevad, et ka kõige populaarsem telesaade ei kogu rohkem kui 30% vaatajatest ja siis on meil tunne, et kogu ühiskond on üksmeelselt hulluks läinud. „Eesti Laul“ või „Su nägu kõlab tuttavalt“ on taolise fenomeni näideteks. Samal ajal kõnelevad numbrid meile, et 2/3 ühiskonnast tegelikult vaatab samal ajal midagi muud.

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (56)