Ilmar Raag: keskaja tagasitulek?

Umberto Eco kirjutas juba 70ndatel aastatel, et tuuma- või ökoloogiline katastroof sarnaneb keskaegsetele maailmalõpu motiividele. | Foto: Wikimedia commons

See oli umbes aastal 1990, kui Tartu Ülikooli ajalootudeng ja hilisem õppejõud Juhan Kreem rääkis mulle ühiselamu trepil mõttest, mis teda muigama pani. Ta oli nimelt lugenud Umberto Eco esseed „Elu uues keskajas“, kus autor väidab mänguliselt, et meie tänane maailm pöördub tagasi keskaega. See oli intellektuaalselt väga põnev väide.

Ühe argumendina võrdles Eco äärelinna rikaste elamute teket varakeskaegse olukorraga, kus Rooma patriitsid ehitasid oma kindlusmaju keskusest veidi eemale, samal ajal kui turuplats kuulus juba barbaritele. Eco kirjutas oma teksti 70ndatel aastatel, kus Torino kesklinnas ei olnud ammu enam kohalikke „patriitse“-rikkureid, kes olid kolinud linna ümbritsevatele küngastele, samal ajal kui kesklinn jäi Lõuna-Itaaliast tulnud sisemigrantide pärisosaks. Meile, eesti üliõpilastele, tundus see jutt tookord imelik, sest vanalinnas oleks ju olnud lahe elada.

Omas mullis elamine ja keskaeg

Aastad möödusid ja ma pöördusin Eco juurde tagasi. Ajendiks sai „tõejärgse ajastu“ kommunikatsioonitõrge. Mulle tundus, et tõe ähmastumise probleemi lahenduseks ei ole võlukepp, mis ühel päeval võimaldab meil taas ühtses tõekriteeriumite maailmas edasi elada, vaid pigem siseneme paralleeluniversumite ajajärku. Juba praegu näeme ju sotsioloogilistes küsitlustes väga fragmenteerunud ühiskonda. Selle tõestuseks ei ole midagi paremat, kui vaadata inimeste kultuuritarbimise mustrit praeguse sisuliselt absoluutse valikuvabaduse juures. Telekanalite reitingud ütlevad, et ka kõige populaarsem telesaade ei kogu rohkem kui 30% vaatajatest ja siis on meil tunne, et kogu ühiskond on üksmeelselt hulluks läinud. „Eesti Laul“ või „Su nägu kõlab tuttavalt“ on taolise fenomeni näideteks. Samal ajal kõnelevad numbrid meile, et 2/3 ühiskonnast tegelikult vaatab samal ajal midagi muud.

Umbes sama suur ehk 30% on maksimaalne kogukond, mis koondub valimistel kõige edukama erakonna taha. Seega väljend „kogu rahvas“ on peaaegu utoopiline konstruktsioon. „Kogu rahvas“ maksab makse, aga seda ei tehta vabast tahtest. „Kogu rahvas“ elab ühes riigis, aga ta näeb seda riiki erinevalt. „Tõejärgse ajastu“ kommunikatsiooni analüüs ütleb, et tõde sõltub eelkõige kultuurilis-sotsioloogilisest kogukonnast. Maa tiirleb ümber päikese? Tõsiselt või? Mis on selle fakti tähendus rekkamehele? Tema elus ei muutuks mitte midagi, kui ta usuks vastupidist. Bambara hõimu mustad mehed Aafrikas kutsuvad berbereid valgeteks ja berberid ise ei pea ennast neegriteks, aga keskmise põhja-eurooplase jaoks on nad ühed neegrid mõlemad ja see on justkui fakt. Umbes nii nagu 30 aastat tagasi võisid diskomehed saada heavy meestelt peksa, sest „Disko pole oluline, punk (heavy jne) on põhiline.“ Täna loen muusikakriitik Siim Nestori seinalt, et vanakooli räpimehed ei vaata hea silmaga mõminaräpi promole. Ja muidugi on see vaid veepinna virvendav muster muude subkultuuride ja kogukondade käitumisele.

Võrdlus keskajaga tuli mulle meelde, kui mõtlesin ebausu ja konspiratsiooniteooriate leviku peale ajal, mil teaduskeskustes on maailma kohta sootuks teistsugused seletused.  Keskaegsetes kloostrites ja ülikoolides tegutsesid mungad, kes tihti elasid muust maailmast äralõigatud elu ja kelle tõdedest lihtrahvas aru ei saanud. Mis kasu olekski talupojale küsimusest: mitu kuradit mahub ühele nõelapeale? Ilmselt jättis talupoja külmaks ka arutlus teemal kas jumala arm on „küllaldane“ või hoopis „toimiv“? Kuid ega ainult mungad ei moodustanud omaette paralleelmaailma. Võib uskuda, et kuna sotsiaalne mobiilsus aristokraatia ja lihtrahva vahel oli väga haruldane, siis elasid nemadki oma ainuomastes tõemaailmades.

Olles nüüd näinud nii ülikoolide ja ka establishment-i maailma, ei teki mul mingit tunnet, et subkultuurilises mõttes liiguks kaasaegse ühiskonna areng piiride kadumise poole. Pigem vastupidi.

Mida keerukamaks muutub riik ja meid ümbritsev tehnoloogia ja teadus, seda vähem on võimalust, et üksteisest arusaamise eelteadmised jaotuksid ühtlaselt.

Selle tunde ajendil võtsin uuesti kätte Umberto Eco essee ja sain kui puuga pähe. (Siit ka õppetund, et aegajal on kasulik läbi lugeda autorid, keda sa juba pikalt oled hooletult tsiteerinud.) Ta kirjutas juba 40-50 aastat tagasi prohvetlikult nähtustest, mis praegu on aktuaalsemad kui ei kunagi varem.

Eco teeb muidugi keskaja uurijale kohustusliku kummarduse ja teatab, et keskaeg ei olnud sugugi nii pime, kui mõned ehk arvavad. Intellektuaalset särinat kostus päris tihti. Seejärel annab ta aga pildi, milles ajaloolasena tuleks mööda vaadata eetilistest hinnangutest. Nii lihtsalt oli. Tänases perspektiivis sobib Eco narratiiv mõne nurga alt liberaalidele ja mõne nurga alt neokonservatiividele. Selleski on omad üllatavad paradoksid.

Pax Romana lagunemine ja tänapäev

Keskaja narratiivi nurgakivi on kõigepealt suure Rahu lagunemine. Pax Romana analoogiks praeguses maailmas on Eco jaoks ühtemoodi liberaalne modernistlik maailmakord ja Pax Americana. Eco ütleb: “Rahu lagunes, mitte seepärast, et sissepressinud „barbarid oleksid tingimata ebakultuursed, aga nad tõid kaasa uusi kombeid ja maailmavaateid.“ Muidugi võisid barbarid võtta vägivallaga seda rikkust, mis neile olid keelatud, kuid olulisem oli see, et Rooma impeerium oli juba enne langust „tervitanud nii Aleksandria kultuuri ja idamaiseid Mithra või Astarte kultusi, /…/ muutunud rassiliselt mitmekesisemaks, vähendanud vahet kodanike ja mittekodanike vahel, patriitside ja pleibeide vahel.“ Impeeriumi lõpuaegadel võis valitsus kummardada klassikalisi jumalaid, sõdurid võisid jumaldada Mithrat ja orjad Jeesust.

Pöördudes kaasaja poole, keeldub Eco selgelt osutamast „uutele barbaritele“. Need võivad olla ühtemoodi nii hiinlased, migrandid „kolmandast maailmast“ või kodune noorte protestijate põlvkond.

Selge on ju ka see, et Eco jaoks olid Rooma lõplikeks lagundajateks needsamad goodid, frangid ja germaanlased, kes täna moodustavad tuumik-Euroopa koos kõikide „traditsiooniliste väärtustega“. Väga paljude põhjuste hulgast, miks Rooma langeb, ei olevat võimalik ühte eraldi välja tõsta. Ainuke asi, mis on selge, on endise maailmakorra kadumine, mida Eco jaoks kehastab täna angloameeriklasest ettevõtja, kelle eeposeks on „Robinson Crusoe“.

Sealt edasi küpsemasse keskaega jõudes viitab Eco itaalia geograafile Giuseppe Saccole, kes osutab, et sarnaselt keskajaga toimub ka praegustes linnades kultuuridepõhine rühmitumine, milles kogukond loob linnaku, kuhu teistel ei ole asja. Contrada. Lasnamäe venestumine on selle tõlgenduse kohaselt selgelt keskaegsete eellugudega nähtus. Samaaegselt taolise detsentraliseerimisega toimub ka kindlusetuse ja vägivalla kasv, mille tunnistuseks on ülikute üliturvatud maja ja lossid. Eestis me sellest veel aru ei saa, aga proovige võrdluseks minna Valge Maja või Elysée palee trepile. Sealsed julgeolekumeetmed näitavad, et on olemas ka vastav oht. Meie näeme selle arengu osana pigem rikkurite eramute turvasüsteeme.

Keskaja võtmesõnaks on kindlusetus. See on eelkõige vaimne seisund, mis kasvab välja abituse tundest, kus inimesel ei ole tunnetatavat hooba oma saatuse muutmiseks. Selle väljenduseks on erinevad maailmalõpu apokalüptilised teemad. Juba 70ndatel aastatel kirjutas Eco, et tuuma- või ökoloogiline katastroof sarnanevad keskaegsetele maailmalõpu motiividele. Kui keskaegne mees läks linnast välja, siis võttis ta relva kaasa. Aga samamoodi on igas linnas kvartaleid, kuhu pimeduse saabudes ei soovitata minna. Niisamuti oli sõja ja rahu piir üpris ähmane, sest korralikud rahulepingud kuuluvad juba pigem modernsete riikide aega.

Keskaja metafooril on laiem taust

Taolist keskaja paralleelide otsimist võib pikalt jätkata. Seda enam, et akadeemilises maailmas on sellest saanud omaette valdkond, mille lõbusam pool osutab Harry Potteri, „Sõrmuste isanda“ ja „Troonide mängu“ süngele keskaegsele inspiratsioonile ja tõsisem pool modelleerib keskajal näidete varal tänaste sotsiaalsete probleemide arenguid.[1] Fernando Alcoforado korjab Eco tungla üles kaasaegses Barcelonas ja vaatab keskaja metafoori tänase Euroopa Liidu arengute valguses. Ta osutab, et läbi keskaja jookseb motiiv, kus varased vürstid ja riigid otsisid pidevalt sõltumatust paavstist või Püha Rooma Impeeriumist. Nende võitluste keskelt tõusevad esile Machiavelli, Hobbes’i või Baconi tüüpi argumendid, mille kohaselt riikide (ja valitsejate) suhted on reguleeritud nende „loomuliku seisundiga või vajadusega“, mida ei piira seadused või ühiskond. Nad võivad kasutada ükskõik milliseid vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks. Tänane America first või rahvusriigi raison d’étre mahub suurepäraselt just sellesse maailma, kus toimub „kõikide sõda kõikidega“, sest igaühe võõrandamatud huvid on alati suveräänsed. Heldey Bull nimetab seda seisundit ka „anarhiliseks ühiskonnaks“.

Modernismi iseloomustab selle asemel omamoodi tagasipöördumine universaalse rahu juurde, mida filosoofiliselt esindab Immanuel Kanti essee „Igavene rahu. Filosoofiline visand“. Selles nähakse ette, et ühel hetkel peavad kõik riigid muutuma vabariikideks ja ühinema föderatsiooniks, kus kaotatakse ära sõjavägi ja keelatakse üksteise asjadesse sekkumine. Täiesti selgelt ei kuulu taoline nägemus ei keskaega ja pigem mitte ka tänaste neokonservatiivide lauale. Ütleme, et see nägemus on idealistlik.

Nende kahe vaate vahele jääb Heldey Bulli nägemuses Hugo Grotius, kes seisab Hobbes’i realismi ja Kanti idealismi vahepeal. Grotius pooldab koostööd ja näeb, et kõik erinevad riigid moodustavad kokku ikkagi ühe suure ühiskonna, millel on ka lõpuks ühised huvid. Näiteks sõja vältimine ja kaubanduse edendamine. Oluline on siinkohal osutada, et Hugo Grotius (1583-1645) kuulub vaimselt juba uusaega ja on pigem modernist.

Kokkuvõttes

Keskaja metafoori kasutamine täna võib anda huvitavaid tulemusi. Kui võtta keskpunktiks Rooma impeeriumi langus, siis on võimalik vaade, mis räägib ühiste väärtuste Euroopa hävingust läbi sissetungivate barbarite ja suure mitmekesisuse kasvu. Samal ajal võib seesama Rooma rahu ihalus muutada aga ka vastandmärgiliseks teises narratiivis, mille kohaselt on ülimaks väärtuseks mingi kohaliku väikeriigi suveräänsus.

Nii on ka Eesti koht selles metafooris kahe ühtemoodi ebameeldiva äärmuse vahel. Hobbes’i vaimus keskaegne maailmakord ei paku Eestile mingeid garantiisid. Kui iga riik lähtub ainult oma isiklikest huvidest, siis on meil oma suuruse tõttu väga vähe läbirääkimiste lauale tuua. Pigem lõppeks uus keskaeg meile samamoodi nagu eelmine. Meid neelatakse alla. Teisalt vaevalt, et Eesti kui rahvusriik pooldaks ka kantilikku idealismi.  Nagu tegelikkuses ikka, otsime me kompromisse.

Mõttekohaks on keskajale omane kihistumine riigi sees, Tallinn võis vabalt elada rahvusvahelist kaubalinna elu, samal ajal kui maal jooksid ikka veel ringi kratid ja libahundid ja talumehed jäid pühapäevase jutluse ajal kirikus magama. Aeg ajalt toimusid ka irratsionaalsed mässud.

Milline on minu eetiline koht selles maailmas?

Allikad:

[1] Vt. artiklite kogumikku La Nueva Edad Media, Ed. Alianza Editorial, 2010.
[2] Heldey Bull, The Anarchical Society, Columbia University Press, 1977.

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (25)