Me ju teame, et enamik inimesi ei loe valimisprogramme. Aga valimas käivad. Kuidas nad teevad otsuseid?
Aasta lõpus viibisin ühel filmiinimeste jõulupeol. Kogu õhtu jooksul ei räägitud seal kordagi poliitikast. Kujutate ette? Selle asemel räägiti filmidest, filmiinimeste intriigidest, hirmust, et ülejärgmisel aastal linastub vähem filme, palkadest, mis on tõusnud, kuna parimad Eesti profid käivad Soomes ja mujal tööl, aga eesti filmide eelarved on jäänud endiseks ja lõpuks muidugi sellest, kes kellega käib. Mina olin omajagu jahmunud. Tänu vabatahtlikult tööle Kaitseliidus ja sõpradele julgeolekumaailmas oli mu paari viimase aasta elu keerelnud suuresti ümber kriisistsenaariumite. Silmapiiril olid mustad pilved kogu aeg juba maa peale laskunud. Ja siis olen ma üritusel, kus kordagi ei mainita Ida-Ukrainat, terrorismi või Eesti kaitseplaane. Jutust jäi ühtemoodi välja nii EKRE kui ükskõik, milline teine erakond. Ma olen päris kindel, et teatud osa sellest seltskonnast ei oskaks öelda, millised erakonnad on praegu valitsuses, isegi kui läbi häda teatakse, kes on hetkel peaminister. Kõik kokku meenutas see mind ennast, kui ma 20 aastat tagasi veel filmikriitik olin. Poliitika, hoidku jumal, see on nii mõttetult väiklane jagelemine.
