Ilmar Raag: kontraprogramm valimistele. Õppetunde filmindusest ja televisioonist

Merilyn Monroe ikooniline poos filmist "Seitse aastat kihku". I Foto: wikipedia

Me ju teame, et enamik inimesi ei loe valimisprogramme. Aga valimas käivad. Kuidas nad teevad otsuseid?

Aasta lõpus viibisin ühel filmiinimeste jõulupeol. Kogu õhtu jooksul ei räägitud seal kordagi poliitikast. Kujutate ette? Selle asemel räägiti filmidest, filmiinimeste intriigidest, hirmust, et ülejärgmisel aastal linastub vähem filme, palkadest, mis on tõusnud, kuna parimad Eesti profid käivad Soomes ja mujal tööl, aga eesti filmide eelarved on jäänud endiseks ja lõpuks muidugi sellest, kes kellega käib. Mina olin omajagu jahmunud. Tänu vabatahtlikult tööle Kaitseliidus ja sõpradele julgeolekumaailmas oli mu paari viimase aasta elu keerelnud suuresti ümber kriisistsenaariumite. Silmapiiril olid mustad pilved kogu aeg juba maa peale laskunud. Ja siis olen ma üritusel, kus kordagi ei mainita Ida-Ukrainat, terrorismi või Eesti kaitseplaane. Jutust jäi ühtemoodi välja nii EKRE kui ükskõik, milline teine erakond. Ma olen päris kindel, et teatud osa sellest seltskonnast ei oskaks öelda, millised erakonnad on praegu valitsuses, isegi kui läbi häda teatakse, kes on hetkel peaminister. Kõik kokku meenutas see mind ennast, kui ma 20 aastat tagasi veel filmikriitik olin. Poliitika, hoidku jumal, see on nii mõttetult väiklane jagelemine.

Mis siis toimus?

See oli kohtumine paralleelmaailmaga, mis tuletas meelde ühe vana nõude – kuna meid kõiki ähvardab ühel hetkel omas mahlas lolliksminek ja silmaklappide iseendale pähesurumine, siis on üks kõige olulisemaid nõudeid reaalsuskontrolli olemasolu. Mingil vaikuse ja rahu hetkel tuleb iseendale paika panna indikaatorid, mis Sulle näitavad, et ilmselt Sa ei ole enam adekvaatne. Mina olen täiesti selgelt iseenda ja oma maailmavaateliste vastaste maailma kandnud üle kogu ülejäänud ühiskonnale, aga juba puht metodoloogiliselt on see vale. Selle tulemusena ei pruugi ma ka aru saada valimistulemustest.

On aeg rakendada „Ilmari võõrandumisteooriat.“ mille kohaselt me ei suuda tihti oma õige mõtlemise stampide tõttu ära tunda ühiskonda tegelikult vormivaid malle.

Mitte kõikidele filmivaatajatele ei ole originaalne lugu tähtis

Selle seletamist alustan kõige süütumast näitest.  Filmikoolides üle maailma õpetatakse, et hea filmi aluseks on hea lugu. Samamoodi heidavad Eesti kriitikud teinekord ette eesti filmidele just stsenaariumi nõrkust, sest „lugu ei jookse.“ Ometi on filmitööstuse akadeemilisemas poole käsitlus tunduvalt diferentseeritum. Ühiskonna erinevad demograafilised grupid tajuvad lugusid erinevalt. Ka kultuuriti tajutakse lugusid erinevalt. Selle tulemusena ei pruugi lugu olla see, mis kõiki vaatajaid köidab.

Aita luua innustavat ja harivat keskkonda – hakka püsitellijaks!
Tasuliste artiklite lugemiseks on 2 võimalust: loo EDASI.org lugejakonto ja tee PÜSIMAKSE PANGAS (5€/kuus).
Teine võimalus on ZLICK mikromakseteenus, kus makse toimub mobiiltelefoni teel.

Häid lugemiselamusi!

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (25)