Ühel hetkel tajud, et oled edutatud võimetest kõrgemale. Möödas on kaitstu lapseea imetluste aeg, periood teismelise rahulolematut rahuldamatust ja täisea äng kui võimalustest rikas maailm pakub tegelikult vaid palgatöö rutiini. Siis tabad, et sina, keskealine, oledki see kes paneb vorsti sisse liha, juhib lennukit ja hoolitseb, et juhtmetes oleks elekter. Sina peadki olema selleks kõigeks võimeline ja hakkama saama. Sina oled imeliselt toimiva maailma must aine, mille olemasolu eeldatakse, aga mida polevat seni oma silmaga nähtud.
Kõrvaklappides rääkis keegi keskeast. Varbad külmetasid. Sõitsin rattaga aasta viimaseid lumevabu kilomeetreid. Kasvav osa mustast ainest on hakanud trennis käima. Must aine teab, et imedele ei tasu loota. Tema peabki imesid tegema. Sealhulgas kõike, mis puudutavad tema keha.
Aastavahetus toob spordisaalidesse massiliselt uusi hingi. See ainumas päev aastast eristub teistest, kuna inimestele meeldib plaani pidada ja paigutada kasuliku ootus sümboolsele tähtpäevale. Mõnda tegevust ongi mõnusam plaanida. Vahest teostusest etemgi. Kehalise aktiivsuse suurendamisele mõeldakse episoodiliselt ja kaua. Järelikult mõtlemisest ju ei piisa. Midagi peab juhtuma. Näiteks kui pähe jääb kumama episood kohvikust, kus üleöö öeldi preili asemel proua, kõrva kostub kommentaar samaealise tuttava kaalu või vintsutatud välimuse kohta, mille peale tõmbad vargsi kõhu sisse ja lükkad õlad taha. Variante on palju. Ühine on, et tollest momendist muutub plaan tõsiasjaliseks ja kell hakkab tiksuma. See loeb päevi aasta vahetumiseni. Tundub, et ootamatult aktualiseerunud mure on praktiliselt lahendatud!
Kas imed on ikkagi olemas?
Uuringute järgi ei jõua jaanuaris alustanutest enamus kaugemale kui viis kuud. Elukest uude rööpasse seada püüdnutest 80% on juuniks ketsid varna riputanud. Enamus ise seda ei teadvusta. Ega tunnista. Sest enese petmine õnnestub samasuguse lihtsusega nagu lubati aastavahetuse järel elu paremaks muuta. Tähendaks ju tõele otsa vaatamine enese altvedamise tunnistamist. Samas ka spordiklubi pidajate altvedamist, sest ettevõtjale on inimlik nõrkus äriplaani osa. Nad müüvad ruutmeetreid sarnaselt hotellile või lennufirmale. Iga ruutmeeter peab olema võimalikult tootlik, mida mõõdetakse võidetud rahas, mitte kaotatud kilodes. Sarnaselt lennufirmale tasub spordisaali omanikul müüa rohkem pileteid kui reisijatele on kohti, sest elu on näidanud, et kõik pileti ostnud ei jõua lennukile. Ega ilmu spordisaali.
Spordisaali majandamine eeldab tegelikult mitmekordset ülemüüki. Mõnes riigis hinnatakse, et maksvaid kliente peab olema saali mahutavusest kuni 10 korda rohkem. Äri omanik loodab, et kõik ei ilmu sinna samaaegselt. Sestap ei tasu värskel alustajal vanemate kolleegide seast uusi sõpru liiga innustunult loota. Mõnedes küsitlustes on leitud, et umbes pooled seni saalis tegutsejad panevad uute lisandumist pahaks. Närvidele käib saali täitvate inimeste rohkus, nende oskamatus ja uue sõpruse otsinguid saatev jutukus. Järelikult võib kaua oodatud ja jaanuarisse planeeritud elamise viisi muutus pakkuda ebameeldiva kogemuse vähemalt osale uutest tulijatest. Natukene üle kümnendiku alustajatest ongi juba veebruariks saalist kadunud.
Varajaste lahkumine paistab olevat kasulik kõikidele osapooltele. Suur osa neist maksab endiselt hooajapileti eest, sest nad ei taha pooleli jätmist endale tunnistada. Saalis treenijad saavad õhku ja ruumi juurde, ega pea iga kord kellegi järel ootama. Samuti paistab statistikast, et veebruaris liitujad on püsivamad, ilmselt osaliselt helgema esmakogemuse tõttu, kui saalis tervitavad neid endiselt entusiasmis elavad omasugused, aga neid pole seal enam liiga palju.
Omasuguste nägemine on oluline. Liiga hästi treenitute kohtamine osutab lootusetuse kuristikule. Igapäevaselt saalis treenivad trimmitud tüübid on ka omaniku jaoks vähem atraktiivsed, sest nad kasutavad ostetud võimalusi liiga tõhusalt. Parem klient on ju see, kes läheb poole aasta pärast ära, aga maksab kogu aasta eest. Parem on see, kes viibib saalis lühemat aega, mitte pool päeva. Liiga trimmis tüübid aitavad vahest osadel algajatel varem all anda, aga nad hirmutavad ka uusi potentsiaalseid alustajaid. Paistab, et mehed suhtuvad olukorda leplikumalt, sest naiste kadu esimese treeningaasta jooksul on suurem.
Poolelijätmist toidab seegi, et tulemused paranevad loodetust aeglasemalt. Lisaks keha enda aeglusele peituvad osa põhjustest treeningute ebaregulaarsuses ja väheses arvus, mis kombineeruvad tagasihoidliku pingutusega. Näiteks on leitud, et isegi kolmandik saalis tegutsejatest kulutab olulise osa trenni ajast jutustamisele. Umbes pooled treenivad aastas alla saja korra ja treeningud paigutuvad keha arengut arvestades meelevaldselt. Keha omaniku jaoks on mulje jätkuvast treenimisest olulisem protsessi sisust. Ajas huupi paigutuv ühekordne treening võib olla raske ja valus, aga see ei pea sugugi realiseeruma arendava stiimulina, vaid mõjub kehale pika päeva lõpuks järjekordse kurnava stressorina.
Keha kui kompleksne süsteem teeb ühekordsete ja ebaregulaarsete rünnakute puhul kõik selle nimel, et midagi ei muutuks.
Muutuse käivitamiseks vajab keha väikeseid, sihikindlaid ja korduvaid treeningsignaale. Aga kes lubas, et kõik saab olema lihtne? Spordisaali sisenedes tea, et oled edutatud võimetest kõrgemale. Kuid sa pole üksi. Positiivselt võibki üllatada harjutajate keskmine vanus. See on oodatust kõrgem, pooled on kusagil neljakümnendates. Nad ei looda imedesse. Tegelikult vist endiselt loodavad. Aga see läheb mööda, võis siis lahkutakse.
Tegelikult oli sõita mõnus. Kõik ei pea kogunema jõusaali või liituma aeroobika rühmaga. Enamus liiguvadki iseseisvalt. Või koos sõpradega teedel ja metsaradadel. Alustamiseks pole midagi ega kedagi vaja oodata. Kõik on valmis ja ootab. Sest sina ainukesena oledki see kes paneb liha ihusse ja ilu olemisse. Tõesti, igas mõttes, sest ka söögist on siis rohkem rõõmu.
