Lahkuva aasta kõige olulisemaks episoodiks korraga nii Eesti sise- kui ka välispoliitikas oli hilissügisel vallandunud arutelu ränderaamistiku üle. See oli üldiselt asjalik ja argumenteeritud, kui välja jätta üksikute provokaatorite ja poliitiliste dogmaatikute katsed kogu teema taandada pelgalt hirmude üleskütmisele ja ühiskonna lõhestamisele.
Samas oli see lakmustestiks meie ühiskonna küpsusastmest ja valmisolekust pidada asjalikult laiemale üldsusele huvipakkuvat debatti. Eks igaüks paneb lõpliku hinde oma isiklike väärtushinnangute põhjal, kuid Eesti kestlikkuse seisukohalt ilmnesid siin mõned tõsised asjaolud, millega tuleb arvestada.