Lahkuva aasta kõige olulisemaks episoodiks korraga nii Eesti sise- kui ka välispoliitikas oli  hilissügisel vallandunud arutelu ränderaamistiku üle. See oli üldiselt asjalik ja argumenteeritud, kui välja jätta üksikute provokaatorite ja poliitiliste dogmaatikute katsed kogu teema taandada pelgalt hirmude üleskütmisele ja ühiskonna lõhestamisele.

Samas oli see lakmustestiks meie ühiskonna  küpsusastmest ja valmisolekust pidada asjalikult laiemale üldsusele huvipakkuvat debatti. Eks igaüks paneb lõpliku hinde oma isiklike väärtushinnangute põhjal, kuid Eesti kestlikkuse seisukohalt ilmnesid siin mõned tõsised asjaolud, millega tuleb arvestada.

Esiteks on meil arenemisruumi näilisest või oletatavast keskliinist eristuvate argumenteeritud arvamuste kuulamisel ja nendega arvestamisel. Me nägime (taas), kui lihtne on väitlust tappa sildistamise ning valehirmude esilekutsumisega. Eestil tuleb toimunust teha tõsised järeldused, et vaba sõna kaitsmisel suurendada ühiskonna vastupanuvõimet vaenulike infooperatsioonide tõrjumisel. Seejuures peame alati meeles pidama, kui saatuslikuks osutus Eestile 1930. aastate lõpu “vaikiv ajastu”.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (72)