Marko Mihkelson: “Tšornobõl” – külm sõda kinolinal

Pripjati postkontor, Tšornobõli tsoon. I Foto: Silvia Pärmann

Hollywoodi komöödia “Pohmaka” järjefilmide stsenarist Craig Mazin sai eneselegi ootamatult hakkama millegi täiesti ootamatuga. Kirjutades ja lavastades HBO ülimenukaks osutunud miniseriaali “Tšornobõl”, tiris Mazin suure maailmapoliitika otse kinolinale. Venemaa poolt endiselt elus hoitav läänevastane külm sõda näitas kiirelt oma tõelist palet.

Tegelikult ei teinud Mazin midagi erakordset. Ta vestis paeluvalt dramaatilise loo maailma suurimast inimese poolt põhjustatud tuumakatastroofist, mis oleks oma mõõtmetelt olnud kümnetes kordades hirmsam, kui poleks olnud paljude nõukogude inimeste kangelastegu. Eestiski praegu paljude seltskondade vestlusteemaks olev seriaal, mida näeb näiteks HBO kanalil Telia paketis, paelub tõetruuduse ja Nõukogude impeeriumi olemuse paljastamisega.

Mazinit filmi loomisprotsessis aidanud Valgevene nobelist Svetlana Aleksejevitš kirjeldab intervjuus Raadio Vaba Euroopale ekraanil nähtut näiteks nii: “See tõesti avaldas mulle sügavat muljet. See on väga tugev film. Seal on miskit esteetikas, mis puudutab kaasaegset teadvust. Seal on annus hirmu. Seal on mõistmist. Seal on ilu. See on miski, mis on mind alati vaevanud kurjuse puhul, kui see pole kõigi silme ees, kui nii palju on hämaras.”

“Tšornobõli” surmasilla episoodi esmakirjutaja Aleksejevitš (dokumentaalfilm “Hääled Tšornobõlist” 2016) paneb hästi tähele, et läbi haarava filmi leiab keskkonnatundlik noor põlvkond täiesti uue vaatenurga meie lähiminevikule. “Nad vaatavad seda koos klubides ja arutlevad selle üle. Nad on erinevad. Nendele on keskkonnaküsimused läätseks, mille kaudu nad mõistavad elu ja maailma,” mõtiskleb Aleksejevitš.

Ja siis tunnistab 71-aastane daam üles peamise: “Mu Jumal, kui ma loen kõike seda, mõtlen, et 30 aastat on möödunud ja see pole inimeste teadvuses mitte midagi muutnud”. Aleksejevitš peab silmas Venemaal tekkinud kriitilist poleemikat Mazini faktirohkele versioonile Tšornobõli katastroofist.

Vene telekanal NTV on üles võtmas oma lugu Tšornobõlist, kus vaatajatele peab jääma mulje, et kogu katastroofi päästis tegelikult valla tuumajaamas töötanud USA luurekeskagentuuri agent.

Vandenõuteooria väljamängimine tõe kummutamiseks ehk paralleelnarratiivi loomine on Venemaa eriteenistuste DNA lahutamatu osa.

Pettuse ja desinformatsiooniga on eeskätt oma inimesi, aga teinekord ka kogu maailma hullutatud aastakümneid. Hiljutistest sündmustest on eredamad näited seotud Malaisia reisilennuki MH17 allatulistamisega 2014. aasta juulis Ida-Ukraina kohal ja topeltagent Sergei Skripali mürgitamiskatsega Salisburys 2018. aasta märtsis. Mõlemal juhul on Venemaa püüdnud oma tegude varjamiseks luua narratiivide paljusust, et seada kahtluse alla tegelikult toimunu. Paraku selline manipulatsioon töötab rohkem, kui me suudame ette kujutada. Liiati veel meediaruumis, mis on võimude range kontrolli all, nagu Venemaal.

Venemaa valuline reaktsioon ameeriklaste seriaalile on tingitud mitmest asjaolust korraga. Esiteks oli 1986. aasta aprillis toimunud Tšornobõli katastroof üheks oluliseks katalüsaatoriks valedele, pettustele ja vägivallale ehitatud Nõukogude impeeriumi lagunemisel. See aga on praegusele võimuladvikule Venemaal sajandi suurim geopoliitiline katastroof.

Mäletatavasti püüdis toona impeeriumis ainuvõimu teostanud kommunistliku partei ladvik varjata katastroofi toimumist ja ulatust. Vaikuse katkestas õnnetuse enda ulatus, mida polnud võimalik riigi piirides hoida. Lääneriigid tuvastasid radiatsioonipilve leviku ja Nõukogude liidril Mihhail Gorbatšovil ei jäänud muud üle, kui avalikult tunnistada Hiroshimast kümme korda võimsama plahvatuse toimumist. See oli 14. mail 1986, 18 päeva pärast katastroofi Tšornobõli neljandas reaktoris.

20 aastat hiljem tunnistas Mihhail Gorbatšov intervjuus, et Tšornobõli õnnetus paljastas tema perestroika-poliitika silmakirjalikkuse. Katse varjata või eitada toimunu katastroofilist ulatust lasi korrapealt sõelapõhjaks kõik jutud võimude soovist olla avatud ja uuendusmeelne. “Tuumaõnnetus Tšornobõlis oli viis aastat hiljem toimunud Nõukogude Liidu lagunemise tegelik põhjus. Rohkem kui minu käivitatud perestroika,” arvas Gorbatšov 2006. aastal.

Teine põhjus, miks Moskva on ärritunud, peitub sügavate juurtega alaväärsuskompleksis. Kuigi KGB teadis juba 1979. aastal, et Tšornobõli tuumajaamas kasutatud RBMK reaktorid võivad viia õnnetuseni, ei teinud võimud tehnoloogia muutmiseks mitte midagi. Tuumakonkurents oli üks peamisi komponente Nõukogude Liidu ja USA vastasseisus alates hetkest, kui Stalini režiim jõudis varastatud informatsiooni kasutades oma esimese tuumarelva valmimiseni 1949. aastal.

Kolmas ja ehk peamine põhjus, miks HBO “Tšornobõlile” tuleb peagi vastu NTV “Tšornobõl”, on seotud Venemaa võimude sooviga hoida oma elanikkond jätkuvalt manipuleeritavana ja kasutada seda valedega uinutatud “kollektiivi” oma strateegilise eesmärgiks – euroatlantilise julgeolekuarhitektuuri lõhkumiseks. Nii nagu Venemaa meediaruum on range kontrolli all, nii on seda ka poliitika, ajaloo või tänapäevaga seonduv kujutav kunst. Liiati veel siis, kui selleks on nii mõjuv meedium kui kino.

Maailmakuulus füüsik, futurist ja teaduse populariseerija Michio Kaku ütles kunagi, et igas meie kehas on tükike Tšornobõli. HBO miniseeria tõestas, et see tõesti on nii.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (41)